Eesti Elu
Kommentaar: Sõda, rahu ja diplomaatia (2)
Arvamus 08 Jul 2011 Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
(Algus EE # 26)

Vaade Põhjasõjale tartlase silmadega 1700-1708

Meie ajalookirjutiste keskseks teemaks on olnud, kuidas meie maa (võõrad) valitsejad on tajunud erinevatel aegadel meie piirkonna kontekstis laiemalt rahvusvahelist olukorda. Laidre kirjelduse põhjal võime tõdeda, et kuidagi kummaliselt palju võib ajaloost leida kokkulangevusi tänapäevaga.

Nii olevat Rootsi ohvitserid ja ametnikud 1700. a. augusti keskpaiku raporteerinud uljalt Narvast, et „ümbruskonnas on endiselt kõik rahulik ja kuigi naaber jätkab ettevalmistusi, pole vägede liikumisest midagi kuulda“. Narva garnisoni ülem Henning Rudolf Horn oli vähem kui kuu enne Vene vägede Ingerimaa piiri ületamist väitnud „oma allikatele toetudes“, et „Jumala abiga ei tohiks siin vähemalt sel aastal (1700) mingisugust vaenutegevust karta“.

M. Laidre võtab Eestimaa kindralkuberneri Axel Julius De la Gardie ja Liivimaa kindralkuberneri Erik Dahlbergi tegevuse kokku lühikese üldistusega, mis on kohane hilisematelegi aegadele: „Võõraste vägede askeldamine Rootsi Läänemereprovintside ukse all ei jäänud märkamatuks siinsetele ametimeestele. Iseasi, mis järeldusi keegi sellest teha mõistis.“
Teine teema, mida meie ajaloolased pole eriti sügavalt anüüsinud, on ebakindluse ja hirmu faktor Vene diplomaatia ajaloos. Laidre teeb oma uurimuses selles osas mõningaid huvipakkuvaid tähelepanekuid. Vene diplomaatia praktikas on ikka püütud ebakindlates olukordades ajutisi võitusid kinnitada rahaliste jm materiaalsete maksetega teisele poolele. Sellesse ritta võiks paigutada ka näiteks 1941.a. N. Liidu ja Saksamaa vahelise lepingu, kus NSVL oli nõus Saksamaale maksma 200 miljonit Reichsmarka Eestisse, Lätise ja Leedusse 1941. a järelümberasujatest mahajäänud varade eest tingimusel, et Saksamaa tunnistab viivitamatult nende üleminekut N. Liidule. On teada, et N. Liit püüdis seda lepingut erinevalt paljudest teistest ka täita kuni 21. juunini 1941.

Teatud riikidel, sh Venemaal, on olemas keeruliste probleemide lahendamiseks nn valveskeemid. Seetõttu on uuema ajaloo mõistmiseks vahel soovitav avardada pilku varasematele aegadele. Tuleb tunnistada, et ka 18. saj oli Vene valitsejatel komme segastes välispoliitilistes oludes alati kiirelt nihutada olemasolevaid piire, et sel viisil luua luua hiljem läbirääkimiste ajaks endale täiendavaid võimalusi. Võrreldes Põhjasõja järgseid mänge meie piiridega, võime arvata, kust taoline idee võis pähe tulla N. Liidu välisministeeriumi ametnikele sügisel 1944. Ehk otsis mõni usin Moskva välisteenistuse ametnik ülemuste käsul lihtsalt salaarhiivist välja vanad tolmunud toimikud ja käiku läksidki jälle varem edu toonud võtted.

See, mis järgnes Poltaava lahingule ja leidis hiljem kinnitust 1710. ja 1721. a lepingutes, algas tegelikult juba palju varem. M. Laidre viitab aastale 1707, kui tsaar Peeter I, kes hoolimata oma vägede võidust Rootsi üle Kaliszi all 1706. a oktoobris, olevat olnud ikkagi murelik rootslaste võimaliku sõjakäigu pärast Venemaa vastu. Selle vältimiseks laskis tsaar inglaste vahendusel teha rahuettepaneku Karl XII-le. Samal ajal määras Peeter I juba oma saadikutele need piirid, milleni nad tohtisid rahu nimel järeleandmisi teha. Meie ajaloo mõistmise seisukohalt on kindlasti huvitav, et äärmisel juhul oli Vene tsaar nõus leppima kõigest ühe sadamaga Läänemere ääres, kuid vastrajatud Peterburist polnud ta valmis mingi hinna eest loobuma. Peeter I oli diplomaatidele antud juhistes nõus „vajadusel“ rootslastele tagastama Tartu ja Narva. Nii kujuneski olukord, kus Peeter I polnud nõus loobuma Peterburist ja Karjalast ning Karl XII ei soovinud ära anda jalatäitki oma riigi territooriumist – isegi mitte siis, kui Peeter I oli nimetatud alade eest valmis maksma suurema rahasumma. Põhjasõja lõpul Poltaava all lüüa saanud Rootsi sai aga Venemaalt „loovutatud Läänemerealade eest soodsaid kompensatsioone“, mis olid Venemaa jaoks üsna rängad. Vene ajaloos pole seda fakti eriti tahetud rõhutada suurriikliku mentaliteedi tõttu. Jääb aga selgusetuks, miks meie ajaloolased on sellele aspektile nii vähe tähelepanu pööranud.

M. Laidre käsitleb oma uurimuses põhjalikult ka küüditamise teemat ¬– Eesti elanikkonna deporteerimist Vene impeeriumi avarustele. Võiksime küsida, kui palju hilisematest rahusõlmimise kompensatsioonidest (sõja võitja maksis Põhjasõja kaotajale!) olid tegelikult hoopis sõja käigus röövitud varade tagastamised ja kui suur osa sellest üldse jõudis kannatanuteni.
M. Laidret võib lugeda Rootsi armee ajaloo silmapaistvaks uurijaks, kes on oma uurimuses maalinud meile väga värvika pildi Rootsi poole tegevusest. Tema kirjeldustest koorub välja uusi tahke, mis täiendavad meie ehk liialt „hea Rootsi aja“ pitserit kandvaid ajalookirjutisi. Laidre annab märku, et Rootsi armees teeninud tülpinud ja joobnud soome, rootsi jt sõdurid polnud kindlasti oma käitumiselt, eriti vastase sõdurite suhtes, mingid paipoisid ja pole ka saladus, et sõlmitud lepingutest „ei pidanud nad samuti just mitte alati punktipealt kinni“. Pigem olid omaaegsed Rootsi sõjamehed suurt osa Lääne-Euroopat oma julmusega hirmutavad sõdalased. Eesti ala elanikkonna massiline Venemaale küüditamine on jätnud Vene ajalukku oma jälje, mida tuleb kindlasti veel uurida.Venemaa, eriti aga Siberi arhiivides on need inimesed sageli kirjas üldnimetaja „rootslased“ all, ent vastavate dokumentide tähelepanelikum uurimine võib esile tuua tuttavaid nimesid ja nende kodukohtadena Eesti paiku.
Margus Laidre esitab oma raamatus küsimuse, kas ajalugu võinuks teha 18. saj alguses ehk mõne teise käänaku ja minna kuidagi teisiti. Kui Rootsi kuningas ilmutanuks suuremat riigimehelikku ettenägelikkust ja aktsepteerinuks Peeter I rahupakkumise enne 1710. aastat, siis oleks see ehk Venemaale taganud tänapäevases mõttes „loomulikud“ piirid. Mis oleks võinud olla sellise ajaloofaktidega rikastatud mõttemängu tulemus? Kaua oleks võinud see rahuaeg kesta; kas Eesti ajalugu oleks sel juhul teistsuguseks kujunenud? M. Laidre kui ajaloolase vastus nendele küsimustele on suhteliselt skeptiline. Tema arvates oleks rahu olnud ilmselt võimalik, „ent sel juhul samuti üksnes ajutiselt“.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus