Kommentaar: Silmakirjalik poliitika ja vaikiv alistumine
Arvamus 08 Aug 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Rahvuslikel tähtpäevadel peetakse ilusaid kõnesid, tuulutatakse retoorikat. Tuleb aga pöörata tähelepanu ka sellele, millest vaikitakse.

Eesti Vabariigi Presidendi Võidupüha kõne puhul on seda eriti teinud Hendrik Arro (kiri presidendile 7.07., Terve Mõistuse Sündikaat 22.07.) ja Jaanika Kressa (Sakala 9.07.). Nad tsiteerivad presidendi soovi jäädvustada represseeritud kaitseväelaste mälestust. Riigipea hüppas aga Vabadussõja sangaritelt tänapäeva välismissioonidel osalejatele, neid võrdsustades, ning vahepeal Jüri Uluotsa kutsel 1944. aastal Eesti iseseisvuse eest võidelnuid unustades.

Hendrik Arro on eesti rahva traagilise ajaloo tunnistaja – lahingulendur, teadlane ja vabadusvõitleja. Vanad vabadusvõitlejad ei usu enam poliitikute pateetilisi sõnu. Seda, et Uluots tagas juriidilise järjepidevuse ja selle kaudu ka praeguste valitsuste legitiimsuse, näivad riigikogulased küll tunnistavat, ent tõsiasi, et kümned tuhanded eesti mehed, kes oma elu kaalule pannes valitsusjuhi kutset järgisid ja relvaga Eesti piire kaitsma asusid, ei ole saanud riiklikku tunnustust.

Presidendi kõne on näide nn reaalpoliitika silmakirjalikkusest. Ta rõhutab Uluotsale toetudes Eesti Vabariigi järjepidevust, aga ignoreerib neid, kes katsusid peatada uut okupatsiooni. Tänu neile said paljud põgeneda, kas mitte ka tema vanemad? Tunnistades Uluotsa rolli Eesti Vabariigi järjepidevuse tagamisel, tuleks tunnustada ka tema kutset järginute võitlust vabadusvõitlusena.

Ei osata lugu pidada meestest, kes eesti rahva väärikuse alles hoiavad. Nagu kirjutab Hendrik Arro: „Narva ja Sinimägede lahingutest on paljud autorid küll kirjutanud, kuid ametlikku, valitsuse seisukohta nende meeste kohta ei ole. Nende meeste ainus „süü“ seisnes selles, et ajaloo paratamatuse tõttu tuli neil, kes oma kodumaad tahtsid vene hordide vastu kaitsta, võidelda valdavalt saksa mundris (...). Jäädes kaotaja poolele, on neil kogu elu tulnud kannatada nõukogude võimu repressioone. Ja ka Eesti Vabariigis kuuluvad nad hüljatute põlvkonda.“ Ta jätkab: „Hääletu alistumine – selles süüdistatakse president K. Pätsi. Kuid tänapäeva Eesti elus tunnetame me meie riigikogu, presidendi ja valitsuse hääletut alistumist iga päevaga üha rohkem ja rohkem. Ja see on kurb ning alandav, sest kui K. Pätsi otsuste tegemise ajal ähvardati Eestit vähemalt otseselt sõjalise okupatsiooniga, siis tänapäeval aitab nähtavasti ainult meie idanaabri ja tema välismaiste toetajate sõrmega vibutamisest, et Eesti valitsejad värisema hakkaksid ja oleksid suhete parandamiseks kergeusklikult nõus ka Eesti au ja väärikust otseselt kahjustavaid otsuseid tegema.“

Hendrik Arro lõpetab: „Need Vabadussõja vaimus kasvanud noored mehed, kes siis, kui seda oli vaja, läksid kõhklemata sõtta, täitma oma kodanikukohust, tunnevad nüüd, taasiseseisvunud Eestis, ennast järjest rohkem ja rohkem Eesti valitsevate ringkondade poolt reedetud sõduritena. Ainult kusagil, n.-ö. nurga taga ja mitteametlikult öeldud tunnustavad sõnad siin ei aita. Mõelge sellele, härra president!“

Endises Eesti Vabariigis, eriti noorte hulgas valitsenud isamaalisust ei ole Eestis taasiseseisvumise järel suudetud, võib-olla ka tahetud taastada. Oleks see ju kommunistliku minevikuga tegelastele ohtlik – hakatakse äkki mineviku kohta aru pärima? Iseseisvuse taastamise ajal meediasse infiltreeritud seltskond on teinud oma tööd päris tõhusalt. Lastelaste põlvkonnast osa usub siiralt, et vanaisad, Eesti riikluse rajajad, olidki riigi ja rahvuse mahamüüjad ja 1944. aastal uue okupatsiooni tõrjujad ainult Hitleri sõjasulased, niisiis „fashistid“. Et tolle „vaba meedia“ teatud tegelaskonna osal on eestluse seisukohalt hirmuäratav taust, seda ajakirjanikud ei kahtlusta ega ka hooma.

Kui lähtuda tänapäeva Eestis vabariigi juhtkonna suhtumisest Eesti eest sõdinud meestesse ning raudsest loogikast, on Hendrik Arro järeldus: „Ärge te, poisid, nii lollid olge, et kunagi Eesti eest pauku teete. Ka siis, kui tundub, et seda kodumaa kaitseks on vaja.“

Olen ise korduvalt juhtinud tähelepanu hiilivale vaikivale alistumisele, mida ei suuda varjata rahvuslike tähtpäevade silmakirjalik retoorika. Sel kombel lepitakse vaikselt Moskva seisukohaga, et oli vale tõkestada Eesti taasokupeerimist, et see tegelikult oli vabastamine. Kuigi lääneriikidel pole N. Liidu okupatsiooni kogemusi, on kommunismi kuritegude paljastamine aidanud neil paremini mõista eestlaste tolleaegset dilemmat. Loodeti Atlandi hartale, lääneriikide abile, mida aga tõkestas reaalpoliitika. Balti riigid jäeti N. Liidu meelevalla alla, mida on möönnud ka USA president. Oleks vaja sirgeseljalisi Eesti olukorra selgitajaid, mitte uusi „reaalpoliitilisi“ koogutajaid. Nagu ütleb ajaloolane Jaak Valge: „Suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest andsid eesti mehed Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla.“ (Sirp 02.11.2007).
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus