Eesti Elu
Kommentaar: Siga ei ela supermarketis
Arvamus 23 Apr 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kalvi Kõva
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär, Riigikogu liige


Kas linn saaks hakkama maaeluta? Loomulikult on see võimatu. Leib laual, maavillane labak käes, kasehalg kaminas, rõõsk piim kannus, verivorst jõululaual või suvepuhkus kaunil Haanjamaal – kõik see on otseselt seotud maaelu ja põllupidamisega.

Need elulised asjad moodustavad kokku maaelu terviku, tagades korteriinimesele täisväärtusliku elu. Maainimesele moodustavad need väljundid aga elulaadi. Käsitöö, põllumajanduse, maaturismi ja metsanduse puhul on tegu üksteist täiendavate ja toetavate valdkondadega, mistõttu viib ühe kukkumine langusesse ka teised.

Õnneks on Eesti inimesed leidnud viimastel aastatel üles kaunid Eestimaa kohad, kus puhata. Järjest rohkem on ausse tõusnud maavillased karupüksid ja kampsunid. Oleme õppinud lugu pidama metsast ning hakanud puitu väärikalt kasutama. Samas kuuleme taas ja taas jutte Maarjamaale sisseveetavast odavast toidukaubast.

Põllumehed on oma kaupa pakkudes tihti silmitsi tõsiasjaga, et nende suure vaevaga toodetut põlatakse hinnavõrdluses Poola, Leedu või ka Soome ja Saksamaa toodanguga kalliks. Ja nii peavadki raske töö tegijad maha salgama valatud higi ja müüma oma kaupa alla omahinna.

Siis lüüakse selg sirgeks ja minnakse uuesti külvama, lootes ikka ja jälle, et ehk läheb homme paremini. Nii kestab aastast aastasse.

Miks siis meie talumees ei suuda naaberriikide põllumeestega konkureerida? Vastus on väga lihtne: Põhjamaade suunal annavad naabritele konkurentsieelise peaaegu kolm korda suuremad riiklikud toetused. Lõuna suunal aga paranevad iga kilomeetritega klimaatilised olud. Ja nii ongi Eesti põllumees sunnitud täna tootma ja turustama ülirasketes konkurentsitingimustes.

Aga mis saab siis, kui maainimese ramm katkeb? Kui ta lõpuks tunnistab, et põllumees ei olegi põline rikas. Kui ta jätab lehma ahtraks ega võta enam uuel kevadel seapõrsast ning otsustab hoopis karjalauta diskoteegi ehitada ja sinna Poolast tantsijad palgata. Kes toob leiva lauale siis, kui Leedus on ikaldus ja Soomes toetused langenud?

Head sõbrad, nii ei lähe. Eestlane peab olema võimeline ise oma rahva ära toitma. Me saame kõik anda oma panuse selle nimel, et nii kodumaise toidu osakaal kui laiemalt maaelu roll kasvaksid. Äsjane Rimi lihasaaga näitas kujukalt, et paljud meie inimesed oskavad olla põllumeestega solidaarsed ja vajadusel ka jalgadega hääletada. Rimi toiduketi otsus mitte müüa enam oma kauplustes värsket Eesti sea- ja loomaliha tekitas rahva seas õigustatud meelepaha – osa tarbijaid asus lausa Rimi poode boikoteerima. Ja Rimi võttiski aru pähe ning tõi eestimaise kraami lettidele tagasi.

Oma rahva äratoitmise eesmärk on suunatud kindlalt tulevikku. Teistest maadest toidu transportimine muutub kütusehindade kallinemise tõttu järjest kulukamaks. Samuti raiskab toiduainete kauguste tagant kohaletoomine taastumatuid energiaressursse.

Linnainimese sügavkülmas ja maainimese soolatünnis olgu ikka Maarjamaa laudas kasvatatud sea pekk!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus