90 aastat tagasi otsustas Eesti rahvas lahti lüüa võõrast võimust, et luua iseseisev Eesti Vabariik. Määrati, et see riik peab rajanema seadusele, õigusele ja vabadusele. Mind on need kolm sõna sügavalt mõjutanud, sest ma pole leidnud lihtsamat ja tabavamat definitsiooni demokraatliku õigusriigi kirjeldamiseks, kus rahva heaolu on kindlustatud rahva enda poolt loodud seadustega; kus valitseb sõna-, kirja- ja mõttevabadus ning kus inimõigused on primaarsed. Kahjuks on aga saatus püstitanud meie teele paar tõket selle sihi saavutamisel.

Esiteks – meie lähiajalugu. Demokraatlik riigikord pole vajalike seaduste ja eeskirjade kogumik, mida tuleb kuulekalt jälgida, vaid aastakümnete vältel omandatud eluviis ja traditsioon. Inimõigused ning sõna- ja mõttevabadus pole agressiivse ja konkureeriva ühiskonna loomulikud tavad. Tugevama üleolek ja enamuse diktatuur tundub olevat palju praktilisem meetod lähieesmärkide saavutamiseks, kui seda on vähemuste arvamuste ärakuulamine ja nendega arvestamine. Ajalugu on aga näidanud, et vaatamata demokraatia kohmakusele, on see ainuke süsteem, mis väldib autoritaarsete süsteemide eksimusi. Meie rahvas on elanud kolm põlvkonda rezhiimi all, mis oli demokraatia ülim vastand. „Kes pole meie poolt, on meie vastu,” oli selle valitsuskorra parooliks. Kahjuks pole Eesti juhtkond ega ka kodanikud sellest mõtteviisist veel täielikult vabanenud.

Teiseks – Eesti rahvus on oma keele ja kultuuriga püsinud läbi sajandite. Ainult viimase sajandi jooksul tõid vene vallutajad teadlikult Eestisse küllaltki palju võõrrahvast, mis ohustas meie rahvuslikku selgroogu. Nende pärand on ikka veel Eestis. Kolmandik Eesti rahvast on võõra keele ja meelega ning nende ühinemine eesti ühiskonnaga on olnud visa. Lisaks on nad idanaabri aktiivse propaganda mõju all. Aga – Eestis nad on ja sinna nad jäävad, sest neil pole teist kodu. Teisalt peame ka tunnistama, et nad pole süüdi selles kurjas, mida ajalugu meile on toonud. Nende probleem tuleb varem või hiljem lahendada õigusriigi põhimõtete kohaselt.

Pronkssõduri afäär

Pronkssõdur on Tõnismäel seisnud üle poole sajandi ja selle tähendus vene ja eesti rahvusgruppidele on väga erinev. Venelastele sümboliseerib monument Suure Isamaasõja ohvreid ja võitu. Meile, eestlastele, on see raske ja ohvriterikka Stalini terrori alla sattumise sümbol. Mõlemad seisukohad on ajalooliselt õiged ja arusaadavad. Taktikaliselt oli probleem minimaalne – eestlased tahtsid sõduri kesklinnast – kus ta iga päev kurja minevikku meenutas – viia mõned kilomeetrid eemale kalmistule. Venelaste silmis oli see nende pühaduse teotamine. Olukord oli seega nagu tüüpiline catch 22: mida iganes tehakse või ei tehta, tekitab see teise poolega konflikti. Ligi pool sajandit oli vastuolu mõõdukas ja talutav, kuid viimaste aastate jooksul ajasid äärmuslikud grupid probleemi väga teravaks, nii et sellest sai isegi Reformierakonna valimisplatvormi üks tulipunkt. Reformierakond võitis valimistel ja nii otsustati kuju ära viia, vaatamata Moskva hoiatusele, et sellele järgnevad poliitilised reaktsioonid.

Valitsuse plaan oli kohmakas. Ei otsitud vastaspoolega koostööd ega polnud ka mingit plaani kuju väärikaks äraviimiseks. Kogu protsess käis kinnise eesriide taga. Selle tagajärjena korraldati kuju ümber suuri demonstratsioone, mille edasise levimise vältimiseks otsustati pronkssõdur pimeduse katte all, ilma eelneva selgituse või informatsioonita, ära viia – nii nagu kommunistlik valitsus tegi seda esimese sammuna Reaalkooli Vabadussõja mälestussamba kõrvaldamisel. Järgnes minimäss, mille käigus lõhuti ja rüüstati kesklinna ärisid ja asutusi. Politsei lõi paari päevaga korra majja, pronkssõdur viidi kiiruga kalmistule ja peaminister asetas sinna isegi pärja.

Selle tulemusena tõusis nii peaministri kui Reformierakonna populaarsus eestlaste hulgas tippu – viimaks ometi olime näidanud nii vene vähemusgrupile kui ka idanaabrile, kes meie maa peremehed on! Olime võitnud. Küsimus polnud aga võidus või kaotuses, vaid pigem selles, kas pronkssõduri probleem lahendati õiglaselt ja õigusriigi tavade kohaselt. Vastus sellele on üsna küsitav.

Lugedes sadu pronkssõdurit puudutavaid kommentaare Eesti ajakirjanduses, olin üllatunud ja masendatud nende toonist. Nendest peegeldunud viha ja vaen, aga ka kasutatud sõnavara oli uskumatu. Jääb mulje, et enamus ei tundnud mitte kainet rahuldust lahenduse leidmise üle, vaid viha tõrksa vähemusgrupi vastu. Sellest on kahju, sest totaalsed võimud, nii Stalini kui Hitleri omad, kasutasid just vihavaenu oma rahva kooshoidmiseks ja tegevusele õhutamiseks. Selle sammuga oleme kindlasti vene rahvusgrupi ühendamise eesti ühiskonnaga viinud aastaid tagasi.

Teiseks, pronkssõduri aktsiooniga esitati Venemaale väljakutse propagandasõjaks. See oli küsitav otsus, sest kõigele vaatamata peame tunnistama, et Venemaa kogemused ja ressursid sel alal on paremad kui Eesti omad. Oleme end pikemaks ajaks seadnud olukorda, kus meie vabadusvõitlust oma iseseisvuse kaitseks järjekordselt tembeldatakse natsismiks. Soome, kes Hitleri liitlasena võitles N. Liidu vastu, on tarmuka poliitikaga ennast sellest seisundist päästnud.

Eesti geopoliitiline positsioon lääne ja ida vahel on meile sajandite vältel toonud ohte ja hädasid. Tal on aga ka potentsiaal pakkuda meile majanduslikke eeliseid, sest tänapäeva tendents on suurendada majanduslikku koostööd Lääne ja üha rikkama Venemaa vahel. Eesti on siin teatud võtmepositsioonis, millest võiksime tulu lõigata. Pronksmehe juhtum on aga olnud tagasilöögiks, sest saime endale kiusliku ja sõjaka poisikese kuulsuse, kellega ei taheta arvestada. Meie naabrid töötavad hoolega erinevas suunas – Leedu suhted Venemaaga on paremad kui meie omad; Läti sõlmis naabriga piirilepingu, mille meie aasta tagasi lõhki ajasime ja Soome on oma majanduse Lääne-Vene kaubavahetusele üles ehitanud. Õnneks on meie majandussuhted Skandinaaviaga ja Läänega tugevad, nii et Vene transiidi ja kaubavahetuse vähenemine esialgu otsustavat mõju ei avalda. Ometi, kui Lääs Venemaaga tihedamaid majandussuhteid otsib, võime me konkurentsis jääda miinustesse tänu oma mõtlematule sammule.

Lõpuks, NATO ja Euroopa Liidu liikmeslus tagab Eestile küll julgeoleku, kuid teisalt nõuab see tasakaalukat ja vastutusrikast käitumist. Tühistel sisepoliitilistel kaalutlustel algatatud rahvusvaheline konflikt pole tasakaaluka poliitika tunnus. Tõsi, Venemaa reaktsioon – küberrünnak; aktsioon Eesti saadiku ja saatkonna vastu, majanduslik surve jne – oli kindlasti taunitav, kuid see andis Moskvale võimaluse proovida, kui kaugele nad võivad minna ilma rahvusvahelist reaktsiooni põhjustamata. Märkigem, et peale sõnalise toetuse ei astunud keegi Eesti kaitseks tõsiseid samme, isegi Soome mitte. On karta, et Putin sai sellest teha oma järeldusi. Peaksime jälle õppima oma Soomelt, kes oma tasakaaluka poliitikaga on saavutanud kõikide rahvaste lugupidamise.

Eelnenut kokku võttes peame tunnistama, et pronkssõduri juhtum kui eksam andis meile hindeks vaevalt „kolm-miinuse“.

Lõpuks, olen ameerika väliseestlane, 90aastane mees, kes on läbi elanud kodumaa tormid ja tuuled, kandnud relva Eesti kaitsel ja lõpuks leidnud uue kodu Ameerikas. Siin olen saanud oma õppetunni demokraatiast, inimõigustest ning mõtte- ja sõnavabadusest. Pean aga avalikult pihtima, et minu mõtted ei esinda enamuse ameerika väliseestlaste omi, vaid vastupidi – olen alati olnud tuntud vastuvoolu ujujana. Ehkki praegune peaminister on väliseestlaste rahvuskangelane, on minule ülepingestatud rahvustunne väär ja ohtlik, sama mis ülesõhutatud rassi-ja klassivaen. Minu kreedo on seadusel, õigusel ja vabadusel põhinev riik. Selle nimel olen huviga valmis kuulama vastaspoole kommentaare ja kriitikat, niikaua kui need ei kõiguta minu veendumust, et eestlane olla on uhke ja hea.

Märkmed: