Troy Media Corporation’i Alberta kolumnist Doug Firby vaatleb 18. detsembril ilmunud arvamusloos Coalition games fuel the fires of western separatism viimase aja poliitilise aktiivsuse mõju Lääne-Kanadale.

Firby sõnul on raske kujutleda, et alles äsja seisis Kanada potentsiaalse konstitutsioonilise kriisi ja koalitsiooni kavandatud „riigipöördekatse“ ees. Torm on nüüdseks vaibunud: Jean Charest’ partei saavutas valimisvõidu Quebecis; Stéphane Dion otsustas lõpetada enesepiinamise poliitilisel areenil ja Michael Ignatieff püüab oma parteid kõrbest välja juhatada, nii nagu Mooses seda omal ajal tegi iisraeli rahvaga. Uusdemokraatide juht Jack Layton on aga tagaplaanile tõmbunud, oodates ilmselt uut ja paremat lavaleastumise võimalust.

Kas see kõik on hea uudis konservatiivide vähemusvalitsusele? Kas see pakub kanadalastele julgeolekut ja stabiilsust? Firby on veendunud, et pealtnäha tsiviliseeritud käitumine on vaid mask ning selle taga jätkuvad opositsioonimängud, arveteõiendamine ja äge retoorika.


Albertale on käimasolev võimuheitlus samuti oma mõju avaldanud ja andnud Kanadast eraldumise oportunistlikele ambitsioonidele uut tuld. Üha enam albertalasi leiab, et neil pole enam midagi ühist Ida-Kanadaga.

Bill Longbotham kirjutab lugejakirjas Calgary Herald’ile: „Lääne-kanadalastel on aeg eralduda Kanadast. Konföderatsioon oli loodud alliansina, mis pidid iga kanadalase huve teenima. See ei ole aga kahjuks nii Lääne-Kanadas. Juhul, kui võimuhaaramine peaks aset leidma, kutsun iga lääne-kanadalast kontakteeruma oma provintsi peaministri ja advokaatidega, et leida võimalusi Kanadast lahkulöömiseks.“

The Canada West Foundation president Roger Gibbins hoiatab omakorda, et Bloc Quebecois’ poolt orkestreeritud valitsus ei saa kunagi vastata albertalaste huvidele.

Muidugi suhtuvad idaprovintside elanikud oma läänepoolsete kaaskodanike separatistlikesse ideedesse põlgusega, pidades seda liikumist majanduslikust edust põhjustatud peapöörituseks ja ülbuseks.

Lääne separatismi juured on tegelikult 1980ndate aastate alguses – ajas, mil käivitus liberaalide rahvuslik energiaprogramm (National Energy Program, NEP). Viimast peeti aastaid kestnud riigi majandusliku stagnatsiooni põhjuseks.

Kuid küsimus pole siiski mitte ainult NEP-is. Ei saa eirata Alberta ajaloolist võitlust 20. sajandi alguses, mil püüti saada kontroll oma looduslike ressursside üle. Asi jõudis lõpuks ülemkohtusse, kus leiti, et Albertal on tõepoolest vaieldamatu õigus oma loodusvarade üle.

Albertalastes on tekitanud kibestumust ja võõristust ka föderaalvalitsuse hellitav suhtumine Quebec’i provintsi. Ehkki vägisi armsaks ei saa, on keskvalitsus püüdnud üksnes prääniku abil võita isepäiste quebeclaste poolehoidu. Kuna miljonitesse ulatuvad rahasüstid Quebec’i majanduse turgutamiseks pole andnud soovitud tulemusi, näevad albertalased selles mõttetut raha raiskamist ja pugemist. Nad leiavad, et needsamad miljonid võiksid Albertasse investeerituna Kanada riigile ja rahvale hoopis suuremat kasu tuua. Ka Quebeci distinktiivsuse ja prantsuse keele tähtsuse rõhutamist peetakse rikutud lapse soovide täitmiseks. Quebec’i provintsi püütakse iga hinna eest Kanada koosseisus hoida, kuigi provintsi separatistid pole kunagi teinud mingit saladust oma soovist Kanadat lõhkuda.

Doug Firby hinnangul pole Alberta eraldumine Kanadast siiski praegu otseselt päevakorral, ent ta juhib parteijuhtide ja keskvalitsuse tähelepanu selle võimalikkusele ning kutsub otsima probleemile demokraatlikke lahendusi – eriti nüüd, kui ka Alberta majanduslik õitseng on alla käimas ja hääbumas nagu mujalgi Kanadas ja kogu maailmas.

Märkmed: