Umbes 10.000 aasta eest oli ca kolmandik maakerast kaetud paksu jääkihiga.

Kuidas see tekkis, saab ainult oletada. Üks seisukoht on, et suur meteoriit tabas maakera, mistõttu tohutu hulk maapinna lahtist materjali paiskus atmosfääri. Kuna see varjas päikese, langes maakera temperatuur ja tekkis paks jääkiht.

Kuidas jää sulas ja jääaeg lõppes, selle kohta on mitmesuguseid arvamusi. On väga tõenäoline, et maakeral tookord elanud olendid, sh ka inimesed, sellele sulamisprotsessile palju kaasa ei aidanud. Aeg-ajalt tekivad Päikesel nn plekid, tumedamad kohad, mida põhjustavad tugevad plahvatused. Selle tulemusena tõuseb päikesekiirguse temperatuur. Arvatakse, et just päikeseplekkide mõjul sulas jää maakeral.

Kui jää sulamise ajal elasid inimesed koobastes ja tegid toidu keetmiseks ja enda soojendamiseks tuld, siis kasutati selleks peamiselt kuivanud puumaterjali. Lehtpuuhalgude põlemisel tekib väga vähe suitsu, nii et atmosfääri reostamine oli peaaegu olematu. Peale selle oli maakeral tol ajal üsna vähe inimesi.

Nüüd, kus maakeral elab umbes 6 miljardit inimest ja moodne tehnoloogia põletab energiavajaduste katmiseks mitte ainult puid ja turvast, vaid ka kivisütt, põlevkivi ja naftat, toimub paratamatult atmosfääri reostamine. Selle vähendamiseks on tehnoloogia loonud mitmesuguseid meetmeid, kuid ometi pole õhk linnades nii puhas kui maal ja metsades.

Suur hulk teadlasi on atmosfääri reostamise probleeme uurinud ja tulnud järeldusele, et just selle tagajärjel soojeneb maakera temperatuur pidevalt, millel on katastroofilised tagajärjed elanikkonnale. Temperatuuri tõusu tagajärjel sulavad Arktika ja Antarktika jäämäed, mis tõstab ookeanide pinda ja tekitab rannikuäärsetel aladel üleujutusi, hävitades linnu ja asulaid. Peale selle laienevad temperatuuri tõusu tagajärjel kõrbealad viljakasvatamiseks vajalike maa-alade arvel, põhjustades näljahäda. Need teadlased väidavad, et nende avastused on lõplikud ja absoluutsed.
Leidub aga ka selliseid teadlasi, kes ei pea esimese grupi väidet nende avastuste lõplikkuse osas õigeks ja kinnitavad, et teadus pole kunagi lõplik. Kui see nii oleks, siis poleks ka aatomit purustatud ega tehtud tohutuid edusamme tervishoiu, infotehnoloogia jt. valdkondades.

Üks Ameerika teadlane, nimega Mann, olles uurinud maakera temperatuure sajandite kaupa, väitis, et viimasel, umbes 100 aastal, on toimunud järsk temperatuuri tõus maakeral. Tema sõnul on ajalooline temperatuurikõver võrreldav hokikepiga, mille üks ots järsku ülespoole näitab. Ka Kanada teadlane David Suzuki pooldab väga seda seisukohta.

Samas on Läänemaailma infovälja domineerivad vasakpoolne meedia ja akadeemilised ringkonnad pikki aastaid rõhutanud, et inimkond on süüdi kliima soojenemises, ja kui drastilisi meetmeid ette ei võeta, siis mõne generatsiooni vältel ähvardab maailma ökoloogiline katastroof, mis inimkonna hävitab. Selle vältimiseks on nende hinnangul vaja õhu saastamist piirata. Sel eesmärgil on riikide vahel üles seatud piiramise ja kaubitsemise süsteem. (Cap and trade). Selle toimimismehhanism on järgmine. Igale riigile määratakse õhu saastamise piirmäär. Kui mõni riik selle ületab, peab ta teiselt riigilt, kes oma piiri ei ole ületanud, ostma seal ülejäänud saastamise mahu. Müüjale laekub sellest kena summa raha.

Süsteem on üles seatud nii, et arenenud maadelt nõutakse kõige suuremat saastamise vähendamist, kuna vähem arenenud maade suhtes on nõudmised väiksemad. Imelikul kombel kuulub puna-Hiina, maailma suurim saastaja, arenengumaade kategooriasse, kuna Ameerika Ühendriigid ja Kanada on nende hulgas, kellelt suurt saastamise vähendamist nõutakse. Siin toimib sotsialistlik maailma varanduse jaotamine rikastelt vaesematele. Ei ole tähtis, et rikkad saavutasid oma rikkuse töö ja ettevõtlikkusega, kuna vaeste arengut on piiranud terror ja korruptsioon ja nendega kaasnevad hädad.

Selleks, et arenenud riigid neile kehtestatud kõrgeid õhu saastamise vähendamise eesmärke saavutaksid, on vaja tohutuid ebaproduktiivseid investeeringuid ja arengumaadele läheb seevastu raha nende kasutamata kvootide eest.

Teadlasi, kes ei nõustu väitega, et kliimateaduses tehtud avastused on lõplikud, nimetatakse skeptikuteks. Taanlane Björn Lomborg on nende esireas. Nemad väidavad, et Manni hokikepi kõverik rajaneb valedele mõõtmistele ja et maailma temperatuur on viimase 10 aasta jooksul hoopis alanenud. Nad tõendavad seda tegelike mõõtmistega. Samuti on jää sulamise küsimus jääajal ikka põhjalikult vastamata.

Mõne nädala eest ilmsikstulnud teadlastevaheline kirjavahetus kliima muutumise teaduse lõplikkuse osas näitab, et need teadlased on teadlikult jätnud kasutamata andmeid, mis nende avastustele vastu räägivad ja nad on püüdnud vastupidist väitvate teadlaste uuringuid ignoreerida ning nende seisukohtade avaldamist takistada.

Kopenhaagenis toimub peatselt rahvusvaheline konverents maakera kliima tuleviku küsimuses, kus riikidevahelist saastamise piirangute ja kaubitsemise süsteemi püütakse rakendada. Enamik riigijuhte kavatseb seal osaleda. See oleks inimkonnale suur löök, kui poliitiliste otsuste langetamisel võetakse aluseks pseudoteadlaste otsused.

Märkmed: