Kommentaar: R.I.P.
Arvamus 04 Aug 2006 Olaf ImelikEWR
    Trüki   E-post   FB     
Inimene peab talle antud elupäevi väheks. Lohutuseks lubab usk lisaks eksistentsi teises, meile tundmatus maailmas või koguni taassündi meile tuntud maailma. Nii ühte kui teist aga ainult hingele. Mida teha oma elu ära elanud kehaga, jääb mahajäänute otsustada.

Et sellega midagi ette võtta tuleb, on loodus meile selgeks teinud juba aegade alguses. Ohuta elavatele võisid surnukeha lindudele või loomadele koristamiseks jätmist endale lubada ainult hõreda asustusega kõrbe- või metsrahvad ja hingepiinata ka Gulagi vangilaagrid Siberi talvel.

Tsiviliseeritud ühiskonnas pole aga valikuvõimalus kuigi suur. Kuigi kombetalitused on variatsioonirikkad, tuleb lahkunu kas põletada või maamulda sängitada. Temast jäänud tuha võib vastavalt tõekspidamistele anda tuultele nelja ilmakaare poole puhuda, lasta vetel ookeani kanda, kodupinnale puistada või reliikviana urnis säilitada. Muldasängitamine vajab aga kohta, kuhu matta. Hauad lahkunu kodupaigas pole ammu enam võimalikud. Aga ka koht kalmistul annab võimaluse seda kunagi elanud inimesega seostada, teda seal meenutada, talle oma austust ja armastust avaldada.

Alati pole kadunule sellise puhkepaiga leidmine siiski võimalik. Sõdades ja terroriaktides, kus inimesi hukkub tuhandete kaupa ja nende säilmeid polegi võimalik enam leida või identifitseerida, jääb neist ainult mälestus. Selliseks, meile geograafiliselt kõige lähemaks ja südamele kõige lähedasemaks, on möödunud sõja ajal Tallinnas, „punakotkaste” poolt toime pandud terroritegu – 9. märtsi pommitamine. Vaevalt küll õnnestus kõiki selles mõttetus mõrtsukatöös hukkunute surnukehi rusude alt välja kaevata ja kalmistule matta.

Möödus veidi rohkem kui aasta, kui oma liitlaste armust võidukas punaarmee enda poolt purustatud Tallinna lahinguta sisse marssis. Et aga endale kangelasliku võitja aupaiste luua, oli tarvis linna olematutes “vabastamis”lahingutes langenutele ühishauda. „Ilmselt ei olnud ka matjatel aimu, keda nad täpselt matavad.” (EPl 27. 06) ja ka arhiivmaterjalides pole selgust, kui palju ja kes on Tõnismäele maetud (Pm 27.06). Tegelikult oligi see matjatele päris ükskõik. Polnud ju oluline, et kaasaegsed teavad, et tegemist on butafooriaga – küllap ajaloo kirjutajad sellele juba vajaliku tähenduse külge kleebivad. Kui palju nõukogude propaganda tõest ja õigusest hoolis, teab igaüks. Kui suurepäraselt see kunagine propaganda ennast aga ka nüüd ära kasutada laseb, seda me küll ei teadnud!

Juba kaks kuud kütab meie ajakirjandus üles meeli ja vahutab vajadusest peale sõda ei tea keda Tõnismäele ümbermaetut veel kord ümber matta! Innukalt seda mõtet toetades leiab peaminister, et „langenud tuleb matta kalmistule, pidades silmas üldinimlikke ja kristlikke väärtusi ja tavasid“. (EPl 27.06). Sellele jägnevas teleesinemises tutvustas ta ka ajakava: Tõnismäele maetute väljakaevamine võib võtta aega mõne päeva, nende ümbermatmine mõne nädala, nende identifitseerimise erinevad etapid aga mõni kuu kuni mõni aasta. Nüüd andis ta teada, et „ümbermatmist võiks kohe alustada ja ümber matta ka teised avalikes kohtades asuvad hauad“. (EPl 13.07.06)

Lugupidamisavaldus külla sõitnud võõrastele on muidugi kiiduväärt. Ja loomulikult ei saa kellelgi midagi vastu olla peaministri soovile kunagi kusagilt leitud ja Tõnismäele maetud punaarmeelased kristlikul viisil pühasse mulda sängitada. Et tolleaegne punaarmeelane kristlusest midagi ei teadnud ja küsimusele, mis usku nad on, vastas, et noh, mõned on parteilased ja mõned niisama, pole enam mingit tähtsust. Usutunnistusest olenematult muudab surm meid kõiki võrdseks.

Kas on aga õigustatud, et me sellist tähelepanu osutame ainult mõnele siia sattunud võõramaalasele ja hoopis unustame paar aastat varem massimõrva ohvriks langenud Tallinna kodanikud? Kas, lähtudes peaministri mõtetest, ei oleks meie kohuseks teha okupatsioonide ajal tegemata jäänud kaevamistööd nüüd, et püüda selgeks teha, kes ja kus pommirahe all suri ja neid matta sinna, kus nende „põrmudel ei trambita”? Pole ju neist tapatalgutest veel ühte inimpõlvegi möödas ja neil tänavatel, mille kivide all meie kaaslinlased puhkavad, kõnnivad veel nende lapsed! Miks me peaksime oma suguvennad unustama? Kõiki arhiive pole ju oma tegude jälgi kustutav okupant suutnud hävitada ja ka nende, meie hukkunud kaaslinlaste säilmed peaksid olema leitavad, väljakaevatavad, ümbermaetavad; nende isikud kas kuude või aastate pikkuse uurimistööga tuvastatavad. Miks me peame omadest hoolima vähem kui võõrastest?

Aga Tallinn on vana linn ja kuigi punakotkaste mastaabiga massimõrvu pole siin varem toimunud, sõdu on siin peetud ka varem. Ei tea, kuhu võisid jääda näiteks jüriööl langenud meie kaasmaalased jmt rahvustest sõdurid? Küllap on nad maamulda maetud kusagil siinsamas, kuhu nüüd on kerkinud majad ja rajatud tänavad. Ükskõik kus meie ilusas linnas labidas sügavamale mulda vajutada, sealt inimluid välja tuleb. Okupatsiooni ajal viidi ehitusplatsiks saanud vaenlase surnuaiast väljakaevatud luud lihtsalt prügimäele. Meie oleme neile püüdnud leida koha kusagil pühitsetud mullas.

Väljendi “puhka rahus” lahtimõtestamiseks on muidugi mitu võimalust. Võib ju mõelda, et koht olgu rahulik — selline, kus autod ei mürise, inimesed ei lärma ega pidu pea. Võib aga mõelda ka nii, et kui selle, kunagi elanud inimese keha on endale juba puhkepaiga leidnud, siis ära puutu teda enam, jäta ta rahule.

Sellest võib aga aru saada ka nii, et jäta lahkunud inimese hing rahule, ära sori enam tema tegudes – surmas on kõik võrdsed. Kas tõesti on nüüd ilmtingimata vajalik hakata selgeks tegema, kas sõja ajal Pronkssõduri ja Kaarli kiriku piirkonda, kiriku kõrvale põõsa alla, nüüdse trollipeatuse alla ja mujale maetud sõdurid on purjus peaga oma tankide alla jäänud või viinaladu rüüstanud, kortereid röövinud ja omade poolt maha lastud marodöörid, ning kes on need, kes teab kus ja kuidas surma saanud, keda peale sõda propagandistlikul eesmärgil Tõnismäele ümber maeti (vt. EPL 27.06.06)? Olid nad, kes nad olid ja tegid nad üle poole sajandi tagasi, mis nad tegid, ega nad omast vabast tahtest siia kurja tegema ei tulnud. Olid nad ju mängukannid oma julma juhi käes, kes määras nii nende mõtted kui teod.

Kas kõmureporterid on päris õigesti asjast aru saanud, kui nad õiendi koostanud ajaloolase ja muinsuskaitseameti töötaja sõnu, et punaväelaste matmine Tõnismäele on tõenäoline, kuid mitte dokumenteeritud, ja et säilmete ümbermatmises pole midagi lubamatut, pealkirjastavad: „Ajaloolane andis Tõnismäel kaevamise pooldajatele tuge” (Pm 27.06.06) ja „Muinsuskaitse nõus säilmete ümbermatmisega” (Pm 06.07.06)? Või on reporterite sõnaseade eesmärgiks ümbermatmist õigustada?

Kas poliitilises võitluses on just kõige õigem võtta eeskuju inimvaenulikult NL-lt, kes ei pidanud paljuks kasutada propagandaks isegi surnukehi, neid sinna-tänna matta ja ümber matta? Kas ei võiks seda, nii ühelt kui teiselt poolt kadunute mälestusel trampivat propagandat lõpetada internatsionaalse, üldinimliku tõekspidamisega:
R.I.P. – requiescat in pace – puhka rahus.

www.hot.ee/olafimelik
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus