Eesti Elu
Kommentaar: Riik peab peredele tagama turvalisuse
Arvamus 20 Feb 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Katrin Saks
Euroopa Parlamendi liige
Eesti Lastekaitse Liidu president


Viimasest laiaulatuslikust uuringust “Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008” selgub ohtlik tendents, et meie ühiskonnas on sotsiaalsed sidemed üha nõrgemad ning lapsevanemad tunnevad, et raskustesse sattudes pole neil lapse kasvatamisel kelleltki abi loota. Tegin juba sügisel valitsusele ettepaneku, et senist sotsiaaltoetuste maksmise süsteemi tuleb muuta ning keskenduda lapse sünni toetamise kõrval senisest enam perede toetamisele kogu lapse kasvamise perioodil. Nüüd olen selles veelgi kindlam – riik peab perekonnale ja selle püsimisele senisest rohkem tähelepanu pöörama.

Sotsiaaltoetuste süsteem vajab muutmist

Äsja avalikustatud uuringust ilmneb, et Eestis peetakse valdavalt normiks 2-lapselist perekonda. Endiselt on olulisel kohal sündimuse otsuste puhul majanduslikud tegurid. Samas viitavad uuringu tulemused, et sotsiaalsed sidemed on ühiskonnas viimase 10 aasta jooksul nõrgenenud: 20-40aastased usuvad märksa harvem, kui sama vanusgrupp 10 aastat tagasi, et nad saaksid enda tutvusringkonnast majanduslikku või lastehoiu alast abi. Kahjuks pole suurematel peredel tugevamat tugivõrgustikku, pigem vastupidi. Kahe ja enama lapsega pered saavad lastetutest ja ühe lapsega peredest harvemini loota vajadusel oma vanemate rahalisele või lapsehoidmise alasele abile. Samuti selgub, et igal kolmandal lastega perel on kodulaen, kahe- ja enama lapsega perede puhul on see protsent koguni 43. Inimeste hirm, et nad jäävad majandusraskustesse, lükkab paratamatult edasi ka otsust saada lapsi – 42% toob lapse saamise edasilükkamise põhjuseks suurt laenukoormust ning 37% kinnitab majanduslikku ebakindlust.


Olen teinud valitsusele ettepaneku muuta senist sotsiaaltoetuste maksmise süsteemi ning keskenduda lapse sünni toetamise kõrval senisest enam perede toetamisele kogu lapse kasvamise perioodil. Aeg on muuta suhtumist ja aru saada, et ainult sündide toetamine lapsi juurde ei too ning peredele kindlust ei anna. Palju olulisem on see, et iga sündinud laps kasvaks normaalsetes tingimustes ja vanematel oleks võimalik riigi abiga temas leiduv potensiaal välja arendada.


Sotsiaaltoetuste süsteemi muutmise korral tuleb lähtuda põhimõttest, et need rahad jäävad süsteemi sisse ja kulutatakse laste hüvanguks. Eriti just majanduskriisi ajal peab valitsus vaatama, kuidas riskigruppe aidata. Toetused pole koht, kust kulusid kriisi tingimustes kokku tõmmata. Praegu jääb peaminister Andrus Ansipi avalduste põhjal mulje, justkui oleksid need summad tohutud ja neid tuleks kärpida. Ometi on Eestis sotsiaalkaitsele kulutatav summa paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes oluliselt väiksem.


Konkreetsed ettepanekud


Olen teinud ettepaneku, et riik võiks kaaluda võimalust külmutada vanemahüvitise määrad ja siduda need lahti keskmisest palgast. Kui riik ei tõstaks keskmise palga kasvuga kõiki vanemahüvitise saamise tasemeid, alates miinimumist kuni hoiaksime kokku sadu miljoneid. Tänase süsteemi ebaõiglust iseloomustab fakt, et samal ajal kui vanemahüvitiseks on sel aastal planeeritud 2,2 miljardit krooni, on kõikide teiste lastetoetuste real 1,6 miljardit krooni. Tahes või tahtmata vastanduvad seega umbes 16.000 vastsündinut 265.000 lapsele.


Teiseks tooksin välja fakti, et riikliku sünnitoetuse kõrval on aasta-aastalt kasvanud omavalitsuste sünnitoetused. Sünnitoetust makstakse 99% kohalikes omavalitsustes. See annaks võimaluse suunata kas või osa riiklikust toetusest (80 miljonit krooni) teisteks peretoetusteks. Vabanevat raha tuleks kasutada eelkõige vaesuse vähendamiseks riskirühmades. Kui enne kriisi oli iga viies laps Eestis vaesusriskis, siis nüüd suureneb nende hulk kindlasti veelgi.


Ka tuleks alles jätta ka universaalne 300-kroonine lastetoetus, mida makstakse ligi 300.000-le lapsele. Praegune süsteem on solidaarne ja väärtustab kõiki lapsi. See on nagu tagastamatu krediit perele elu sel perioodil, kus laste tõttu on kulud suuremad. Enamusele peredele, kes näiteks kulutavad lapsele keskmiselt 2700 krooni kuus, on riigipoolne tugi nii moraalselt kui praktiliselt vajalik.


Eriti kummaline on minu meelest rääkida vabariigi juubeliaasta jooksul märkamisajast ja siis kuulda kohe aasta alguses Reformierakonna suust perevaenulikke sõnumeid. Huvitaval kombel on just praegu valitsuse kooskõlastamisringil toetused põllumajandusloomadele. Selgub, et me „märkame“ toetada iga Eesti tõugu hobust ja vutti ning paneme selle sõltuvusse talumehe rahakoti paksusest. Muuseas hobune saab riigilt aastas rohkem raha kui laps.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus