Eesti Elu
Kommentaar: Riigireeturid Toompealt Moskvasse
Arvamus 06 Aug 2010 Väino J. RiismandelEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
70 aastat on möödunud neist saatuslikest päevadest, mil meie riigi sõjalisele okupeerimisele NSV Liidu poolt järgnes demokraatliku Eesti Vabariigi hävitamine ja liitmine N. Liiduga. Lõpp-punkti Stalini poolt kavandatud sündmustele pani NSV Liidu Ülemnõukogu (ÜN) oma istungil 6. augustil 1940, kui Eesti kuulutati üheks N. Liidu liiduvabariigiks. Meil on põhjust seda tähtpäeva meelde tuletada, kuna see moodustas viimase näiliselt seadusandlikus vormis esitatud sammu juunikommunistide riigireeturlikus tegevuses.

Okupatsioonide Repressioonipoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni poolt koostatud „Valgest Raamatust“ (2005, lk.12) loeme: „6. augustil 1940 vormistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti annekteerimise. Selleks viidi Moskvasse vastavat „palvet“ esitama Eesti valitsusdelegatsioon eesotsas J. Varesega. Nii sai Eestist Eesti NSV, suure kommunistliku impeeriumi koosseisu kuuluv liiduvabariik. Eesti Vabariigi seaduste järgi on Varese valitsuse liikmed, ebaseaduslikult valitud Riigivolikogu liikmed ja teised juunikommunistid, üleüldse kõik, kes koostöös NSV Liidu okupantidega hävitasid demokraatliku Eesti riigi, riigireeturid.“

Juunikommunistidest koosnev Riigivolikogu võttis 22. juulil 1940 vastu deklaratsiooni Eesti astumiseks NSV Liidu liikmeks. Deklaratsiooni esitamiseks NSV Liidu võimudele valiti EKP (Eestimaa Kommunistliku Partei) Keskkomitee sekretäri Karl Säre ettepanekul 21-liikmeline delegatsioon, mis valis oma esimeheks peaminister dr. Johannes Varese, kellele oli samal päeval pandud vabariigi presidendi kohuste täitmine, kui siseminister Maksim Unti ettepanekul oli riigivolikogu „rahuldanud“ vabariigi presidendi Konstantin Pätsi palve tema vabastamiseks volitustest „arvesse võttes üleminekut uuele põhikorrale“.

Nädalapäevad hiljem Moskvasse siirdunud 21 riigireeturit olid: Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Monika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelma, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõshtshikov, Georg Taalmann, Juliana Telman, Nadezhda Tihanova-Veimer, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, dr. Johannes Vares, Jaan Änilane.

Eesti delegatsioon esines NSVL ÜN Liidu Nõukogu ja Rahvuste Nõukogu ühisel istungil 6. augustil pärast Leedu ja Läti vastuvõtmist enne seda. Delegatsiooni esitleti kui „Eesti Vabariigi Riigivolikogu täisvolilist komisjoni“, keda võeti vastu „tormilise ovatsiooniga“. Kuigi delegatsiooni komisjoni esimeheks oli peaminister Vares, esines delegatsiooni nimel EKP Keskkomitee sekretär Johannes Lauristin, kes pidas pika ja vägeva sõimukõne, kirjeldades Eesti Vabariigi elanike väidetavat viletsat olukorda. Lõpuks luges ta ette Riigivolikogu Deklaratsiooni ja ulatas selle istungi juhatajale Andrejevile.

Järgnes rida sõnavõtte, kuni Karjala-Soome Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Otto Kuusinen esitas NSVL-i valitsuse nimel seaduseelnõu Eesti vastuvõtmise kohta N. Liitu. Hääletamisel võeti vastu seadus, mis sätestas:

„1. Rahuldada Eesti Riigivolikogu palve ja võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu võrdõigusliku Nõukogude Sotsialistliku Liiduvabariigina. . .“

Järgmisel päeval võttis ÜN vastu NSVL-i konstitutsiooni muudatused seoses „uute vabariikide“ lisandumisega. 25. augustil võttis Riigivolikogu vastu uuele korrale vastava Eesti NSV konstitutsiooni; lõpetas sellega ühtlasi oma tegevuse ja kuulutas enda ENSV ajutiseks Ülemnõukoguks. See oli juunikommunistidest riigireeturite viimane formaalsus Eesti Vabariigi hävitamiseks, mis oli toimunud eesti rahva nõusolekuta.

Eesti rahvas ei võtnud omaks ei Toompeal ega Kremlis tehtud otsusi Eesti saatuse kohta. N. Liidu sõjalise okupeerimise tagajärjel puudusid võimalused protesteerimiseks NSVL-i okupatsioonivõimude ja valitsuse sammude vastu, mis puudutasid ja hävitasid Eesti Vabariigi. Seda tehti aga aastatel 1941-44 relvastatud vastupanu näol saksa või soome mundris ja edaspidi metsavendadena.

Eesti rahva hääl ei olnud aga kustunud demokraatlikes lääneriikides, kus Eesti diplomaadid eesotsas saadik August Tormaga Londonis ja peakonsuli kohustetäitja Johannes Kaiviga New Yorgis keeldusid tunnustamast N. Liidu okupatsiooni survel tehtud riiklikke otsusi ja Eesti liitmist N. Liiduga. Eriti oluline oli tegevus Ühendriikides, mille valitsus oli tunnustanud Kaivi kui diplomaatilist esindajat saadiku ülesannetes. Oma 6. augusti 1940.a. noodis Riigidepartemangule kinnitas Kaiv: „See ratifitseerimine [NSVL kõrgema võimu poolt] ei saa anda mingisugust lisa-jõudu põhiseaduse vastase kogu (mõeldud oli juunikommunistide Riigivolikogu – autor) õigustühisele aktile. Seepärast jääb püsima vaid NL relvastatud jõudude poolt Eesti okupeerimise fakt.“

Kaiv kinnitas 30. novembril 1953 antud tunnistuses Kersteni komisjoni nime all tuntud USA Saadikutekoja Balti riikide annekteerimise uurimiseks loodud erikomisjonile 22. juuli ja 6. augusti otsuste õigustühisust.

Rahvusvaheliste suhete ja rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli oluliseks Eesti rahva ja nende esindajate kõikumatu seisukoha toetamine lääne demokraatlike riikide poolt. Suurimat tähtsust omas annekteerimise mittetunnustamine Ühendriikide Riigidepartemangu poolt riigisekretäri asetäitja Sumner Welles’i 23. juuli 1940.a. avalduses, milles ta mõistis hukka Balti riikide iseseisvuse ja territoriaalse puutumatuse hävitamise N. Liidu poolt. Ta rõhutas Ühendriikide valitsuse vastuseisu „igasugusele sekkumisele ühe ükskõik kui võimsa riigi poolt mistahes teise ükskõik kui nõrga suveräänse riigi siseasjadesse“. See seisukoht jäi muutumatuks kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni 51 aastat hiljem.

Eesti rahvaesindus ühines Eesti diplomaatide ja Ühendriikide seisukohaga annekteerimise mittetunnustamises ligi pool sajandit hiljem, kui Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel selleaegne ÜN võttis vastu rea otsusi Eesti riikliku suveräniteedi kuulutamiseks ja nõukoguliku riigikorra põhialuste muutmiseks. Põhjapanev oli 12. novembri 1989 otsus „Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta“. Otsusega kvalifitseeriti agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks N. Liidu stalinliku juhtkonna 1940. a välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid Eesti Vabariigi vastu; loeti juulis 1940 valitud parlament (Riigivolikogu) „mitte-õiguspädevaks“ ning „mitte-volitatuks vastu võtma Eesti riiklikku staatust muutvaid otsuseid“. Eraldi nimetati, et Eesti lülitamine NSVL-i koosseisu ei olnud õiguspärane. Ülemnõukogu otsustas ka tunnistada õigustühiseks 22. juuli otsuse „Deklaratsioon Eesti astumise puhul Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu“.

Kuigi ÜN otsuses ei nimetatud NSVL Ülemnõukogu 6. augusti seadust Eesti liitmiseks NSVL-i koosseisu, ei ole Eesti ÜN 12. novembri 1989 otsus NSVL 6. augusti seaduse suhtes siiski juriidilise või poliitilise tähenduseta. Nagu seaduses nimetatud, oli selle aluseks Johannes Lauristini poolt NSVL ÜN-le esitatud 22. juuli deklaratsioon. N. Liiduga ühinemise aluseks olnud ja NSVL ÜN poolt heakskiidetud Riigivolikogu 22. juuli deklaratsiooni tunnistamisega õigustühiseks kõrvaldati NSVL ÜN 6. augusti seaduse poliitiline ja juriidiline alus Eesti liitmiseks N. Liiduga. Samuti oli see poliitiliseks ja õiguslikuks vastuseks N. Liidu ja hiljem Venemaa kestvatele väidetele Eesti (jt Balti riikide) „vabatahtlikust“ ühinemisest N. Liiduga.

Vormiliselt on Eesti omalt poolt tühistanud juunikommunistidest riigireeturite poolt 1940. a. vastu võetud riiklikud aktid. Puutumata on jäänud aga nii kollektiivselt kui individuaalselt õigustühiseks tunnistatud deklaratsioonide autorid – „juulivolikogu“ (mag. jur. Artur Mägi väljend) 80 liiget, nende hulgas Kremlis Stalinit ülistanud 21 „täisvolilist“ esindajat. Nemad kui Eesti Vabariigi kodanikud pidid ometi teadma, et nende kui seadusvastaselt valitud Riigivolikogu liikmete poolt vastu võetud deklaratsioonid riigikorrast ja liitmisest N. Liiduga ja N. Liidu Ülemnõukogule esitatud ühinemispalve olid täielikus vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. „Valges raamatus“ nimetati nende tegevust riigireetmiseks, mis kehtivate seaduste järgi oleks olnud kriminaalkorras karistatav. Sellest on nad pääsenud, kuid ajalooraamatus on nende koht Eesti Vabariigi riigireeturite, mitte aga riigitegelaste hulgas, nagu neid sageli tavatsetakse nimetada kodumaa meedias.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus