Kommentaar: Propagandatants võidusamba ümber
Arvamus 02 May 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kuigi Vabadussõja võidusamba püstitamine on otsustatud ja selle eeltöödega alustatud, ei taha vaibuda poleemika selle kujunduse üle, kusjuures diskussioonis on ülekaalus Vabaduse Risti kui võidu sümboli kritiseerimine.

Seda teemat olen varem käsitlenud (EE 20.03.), lisaks täiendavaid muljeid, mis enamikus pärinevad kommentaaridest. Lähtun propagandauurija Agu Uudelepa artiklist „Kõigest võib teha pronkssõduri“ (Eesti Päevaleht 21.04.), milles ta võtab vaatluse alla politoloogia magistrandi Mare Tropi arvamusartikli „Kas võidusambast saab pronkssõdur?“ (EPL 14.04.).

Üks kommentaator arvab, et selle autori loogikast lähtudes ei saaks Eesti mitte kunagi püstitada eestimeelset mälestussammast, kuna võib järgneda Moskva pahatahtlik propagandarünnak. Kui keegi ei oska vahet teha võidul, mis Eestile iseseisvuse tõi, ja vallutajate võidul, mis eesti rahva pooleks sajandiks orjusesse paiskas, tuleb talle kaasa tunda. Tegelikult peaks Euroopa Liidus läbi viima rahvahääletuse samba kohta; siis saaks teada, mida nad meist mõtlevad!

Agu Uudelepp ütleb: „Tuleks ükskord ometi aru saada, et seda monumenti ei püstitata väliskülaliste, Vene propagandateenistuse ega siinse viienda kolonni jaoks. Selle monumendi püstitavad eestlased eestlastele. Me võime vaielda, kas materjal on sobiv või kõlbmatu, Vabadusrist meile kõigile südamelähedane või mitte, sammas liiga kõrge või liiga madal, liiga kallis või liiga odav, pidu katku ajal või ammuse auvõla tasumine, kuid peitu pugemise võiksime lõpetada.“

Ja tõesti, „peitu pugemise võiksime lõpetada“, sest „eestlaste Vabadussõja monument tallab igal juhul Venemaa konnasilmal. Tallab praegu ja tallab 10 aasta pärast, Eesti Vabariigi 100. aastapäeval“. Ta lisab: „Meie asi on olla uhked oma ajaloo ja iseseisvuse üle ning suhelda sõpradega neile arusaadavas keeles.“ Vastuvõtmatuks tuleb pidada suhtumist, mida taastatud Eesti Vabariigis ikka veel püütakse eestlastesse sisendada – et nad peavad oma ajaloo ümber edasi hiilima sokkides, kingad näpus ja kikivarvul, et mitte äratada vaenulikku propagandat; riivata kujuteldavate sõprade või mingite turistide tundeid.

Rahvas lihtsalt ei usu, et kunstnikud midagi mõistlikku teha suudaksid, kuna neil puudub arusaamine Vabadussõja vaimsusest. Kas on see pika aja jooksul lihtsalt kaotsi läinud; kas avalduvad vahepealse ENSV aja mõjud või on veel mõni põhjus? Näiteks see, et Vabadussõjas võitles just ristirahvas, kelle hulgas oli üksikuid ateiste. Sama rahvas hääletas paar aastat pärast Vabadussõda valitsuse tahte vastaselt usuõpetuse kooli ja tegi oma ordenid ristikujulisteks. Laulis pidulikel päevadel südamest „Su üle Jumal valvaku... “. Saatis veel vene aja algul oma lapsed leeri. Alles 1960ndatel hakati muutuma ateistideks. Enne seda olid sõnad ateist ja kommunist enamvähem sama tähendusega. Rahva jaoks muidugi, intelligents oskas vahet teha. Taasvabanedes taheti olla „nagu Eesti ajal“ ja tormati kirikutesse, lippe õnnistama jne. Varsti selgus, et enam ei osata niiviisi olla, vahepealne aeg oli vajutanud oma pitseri. Nende üle ei valva siiski enam suur Lenin.

Agu Uudelepp ütleb ka: „Sümbolite tähendusväljad ei ole piiratud, järelikult saaks idanaaber luua suvalisele sümbolile juurde suvalisi tähendusi.“ Ka sambavastased on Vabadusristile juurde loonud suvalisi tähendusi. Täit üksmeelt nende vahel siiski ei ole, kes räägib fashistlikust ristist, kes muistse vabadusvõitluse teotamisest. Aga kõik vastased on ühel meelel, et Vabadusrist on paha ja kole. Nagu Johannes Vares-Barbarus ja Johannes Lauristin olid ühel meelel selles, et Pätsi klikk on paha ja kole.

Kohalikke, Vabadussõjale ja sõjas langenuile pühendatud Vabadusristiga sambaid on üle maa. See tõestab, et Vabadusrist oli Vabadussõja kaasaegsetele loomulik ja austusväärne sümbol. Seda enam seob pealinna keskele püstitav Vabadusristiga võidusammas kohalikud sambad tervikuks.

Agu Uudelepp lõpetab: „Olgem samas ausad: Eesti riigi esindajad pole autoriteedid ei kohalikele ega piiritagustele venelastele. Järelikult peaks otsima usaldusväärseid liitlasi ja keskenduma sõpradele sobivate selgituste ning selgitajate valimisele, hoidma oma mainet demokraatlikus maailmas ja katsuma Venemaa oodatavast räuskamisest üle olla. /…/ Suurvene shovinistile tähendab monument häbi ja alandust ning me võime Vabaduse väljakule püstitada kas või 20 meetrit kõrge pronkssõduri, Moskvast defineeritaks see fashismi ülistamiseks niikuinii. Selliste konstruktsioonide loomine on Venemaa asi. Meie asi on olla uhked oma ajaloo ja iseseisvuse üle ning suhelda sõpradega neile arusaadavas keeles.“

Ta näeb läbi seda propagandat, mille kaudu on endise süsteemi jälgedes käies peaaegu õnnestunud veenda paljusid, et endine Eesti Vabariik oli tegelikult rumal viga, Vabaduse Rist järelikult selle sümbol, mille kasutamist tuleb iga hinna eest vältida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus