Kui kaugele küünib ühe kuju võim? Kas suudab üks vaenulik jõud lõpmatuseni kasutada ühe sõduri pronks-skulptuuri laimuks ja ässituseks demokraatliku Eesti Vabariigi vastu? Kui kaua peab maailm kuulma ühe suurriigi kavakindlat propaganda-kampaaniat, mis iseloomustab eesti rahvast „fashistidena“ ja süüdistab Eesti valitsust II maailmasõja jätkamises?

Tahaks öelda, et mitte enam kaua. Neile küsimustele on hakanud saabuma vastuseid lääne massiteabes, viimati tänu verisele rahutusele 26. aprillil Tallinna Vabaduse väljakul, mis leidis kajastamist mitmes ameerika ajalehes. Rahutuse tingis mõnesaja vene aktivisti kokkupõrge Eesti valitsuse poolt kohale saadetud töörühmaga, kelle ülesandeks oli toimetada N. Liidu sõduri pronksist kuju Tõnismaelt riiklikule sõjaväekalmistule. Kuju on aastaid kutsunud välja samalaadseid meeleavaldusi, kuigi teadaolevalt ilma surmaohvriteta. Seekord pussitati surnuks üks inimene ning haavata sai kümneid eraisikuid ja politseinikke, kes olid kohale saadetud rahutust summutama. Kuidas kajastus sündmus siinses pressis?

Esimesena märkis selle ära Wall Street Journal’i 27. aprilli väljaanne – ehkki esileheküljel, kuid ainult paari napi reaga. 28. aprilli Washington Times pühendab uudisele 28 veerurida 7. leheküljel. Times näeb sündmust pahaendelisena, eriti vene kasvava jõukuse taustal, mis võimaldab Moskval oma agressiivsele välispoliitikale rohkem raha kulutada. Times kirjutab: „Paljud vene keelt kõnelejad väidavad end kannatavat (Eestis ) diskrimineerimise all ja neid toetab naftamüügist rikastunud Venemaa, kes arendab selles piirkonnas üha pealetungivamat poliitikat.“

Pika ja väga tasakaaluka reportaazhi koos mitme värvifotoga toob Tallinna sündmusest Washington Post’i välisreporter Peter Finn. Suur osa tema reportaazhist käsitleb Vabaduse väljaku mürgli arengut ja üksikasju. Associated Press’i hinnangul algas see umbes 300 vene protestija kogunemisega meeleavalduseks pronkskuju teisaldamise vastu. Finn ütleb, et Eesti ametivõimud püüavad esmajoones tuvastada, kas see on õige, et pronksskulptuuri alla on maetud 14 nõukogude sõdurit. Lehe välisreporter Finn kirjeldab piisavais üksikasjus pronkssõduri ajaloolist tausta ning põhjusi, miks eestlaste ja venelaste hinnangud ajaloole nii teravalt erinevad. Finn peatub tänuväärselt ka Vene ja Saksa okupatsioonide eellugudel kuni Molotovi-Ribbentropi lepinguni välja. Ta refereerib Eesti valitsuse seisukohta, kirjutades: „Valitsus kinnitas oma reedeses avalduses, et kuju teisaldamise vastaste tõeliseks eesmärgiks oli märatsemine, lõhkumine ja rüüstamine. Nende aktsioonid kinnitavad, et neil ei ole midagi ühist nende (sõjameeste) mälestuse kaitsmise ja austamisega, kes II maailmasõjas langesid.“

Finn meenutab, et alles mõned päevad tagasi maeti Moskva eeslinnas Himkis ümber kuue sõjas langenud nõukogude lenduri põrmud ning et asjaomastel Vene ametivõimudel oli selle üle vaidlus kohalike kommunistidega, kes olid teisaldamise vastu. Huvitaval kombel panid Himki kommunistid pahaks, et ametivõimud mõistavad hukka Tallinna pronksmehe teisaldamise, kuid omal maal on ümbermatmise küsimuses silmakirjalikult vakka. Finn jätkab: „Eesti ametivõimud ei jäta mingit kahtlust, et nende eesmärgiks on oma ajaloost välja puhastada igasugused jäänukid N. Liidu okupatsiooni ajast. Nad süüdistavad oma suurimat naaberriiki jätkuvais püüdeis säilitada ühe totalitaarse riigikorra kõige halvemaid omadusi.“ Ameerika ajakirjanik annab lõpuks sõna Eesti Vabariigi presidendile Toomas Hendrik Ilvesele, kes ütleb möödunud kuul Vene valitsuse ajalehele Rossiiskaja Gazeta antud usutluses: „Käib üle minu mõistuse, miks Venemaa, kes nimetab end demokraatiaks, ei suuda omaenda ajaloole otse näkku vaadata. Ta mängib oma minevikuga üha pimesikku.“ (WP, 28. aprill.)

Kas võime loota, et nüüd, kus pronksmees on leidnud endale adekvaatsed koordinaadid suveräänse Eesti sõjaväekalmistul, hakkab vähenema ta maagiline võim Eesti vene soost (lojaalsete) kodanike üle?

Märkmed: