Sellesuvised probleemid Euroopas pole mitte ainult üleujutused ja kuumalained, mis näitavad kliima äärmusi. Teist laadi äärmusi esineb riikidevahelises poliitikas.

Suurriikide konfliktide keelepruuk on tavaliselt tasakaalukas, räigemaid väljendusi kasutab Venemaa. Nagu N. Liidul, nii on ka praeguse Venemaa võimutegelastel oma positsioonide tugevdamiseks vaja võidelda nii sise- kui välisvaenlastega. On ju nii, et need poliitikud, kes on pääsenud kord võimu juurde, ühtlasi mõistavad ja tajuvad, et just demokraatia on see, mis neilt võimu ka võib ära võtta. Nii teevad nad Venemaal siseriiklikult kõik selleks, et demokraatiareegleid rikkuda, nii et normaalne demokraatia enam ei toimiks. Selleks sobib hästi demagoogiaudu ajamine, eriti hädaohtlike vaenlaste otsimine.

Venemaa katsub üle saada alandusest – „geopoliitilisest katastroofist“ –, mida Putini arvates tähendab N. Liidu lagunemine. Väikerahvaste alaväärsuskompleksil pole erilist rahvusvahelist tähtsust. Kui see aga lööb välja külma sõja kaotanud ja lagunenud impeeriumi mantlipärijate juures, tähendab see laiahaardelisemaid konflikte suurvõimude tasemel. Saksamaa alaväärsuskompleks pärast I maailmasõda sai saatuslikuks paljudele Euroopa rahvastele ja võimaldas N. Liidul veel poolsada aastat jätkata oma inimsusevastast tegevust.

Tookord ründas Hitler, seekord ründab Putin – esmajoones oma naabreid. Balti riigid on propaganda turmtule all, mida kasutatakse erinevalt, püüdes neid üksteise vastu välja mängida. Praegu on Eesti peavaenlane, vähemalt 60 % venelastest arvavat seda. Kus on aga Eesti vägi ja võim kukutada Putin ja vallutada Venemaa? Tegelikult on selle propaganda eesmärgiks kui mitte Eesti hõivamine, siis vähemalt oma mõjule allutamine.

Eestil on läänes sõpru, kes on mures meie riigi arengu pärast. Nende hulka kuulub kolumnist Edward Lucas, kes on korduvalt võtnud sõna Eesti kaitseks. Sirbis (27.07.) iseloomustab Mihkel Mutt teda „meie mehena“, kes aga on karm ja halastamatu Eesti lolluste suhtes. Tema arvates oli Eesti meeskond aprillisündmuste ajal oskamatu, kehva treeninguga ja halvasti juhitud – Eesti sõpru ja liitlasi ei teavitatud piisavalt. Mutt lisab, et meie asjamehed ei tunne veel propagandasõda, loodetakse, et küll tõde ise tõuseb ja vale vajub. Moskva oma suurte võimaluste ja kogenud tõeväänajatega „ teeb meile rahvusvaheliselt ära“.

Mutt sooviks mingisugust üksust või keskust, kelle ülesandeks oleks Eesti välispropaganda. Venemaa suhtes on paljud eestlased kahevahel, kardavad Moskva võimsust. Selle kohta kirjutab Mutt, et tema, nagu mitmed teisedki, arvas veel hiljuti, et mida vähem Venemaaga tegemist teha, seda parem, s.t ei tule vastata tema provokatsioonidele jne. Viimaste arengute taustal, iseäranis pärast aprillisündmusi paistab, et see taktika ei tarvitse töötada. Meil veab praegu, kuna Moskva maine on maailmas mitmel muul põhjusel suhteliselt madal. Aga see võib ajaga muutuda.

Ta lisab veel ühe nüansi: meil ei ole oma mineviku pärast midagi põdeda, sest meie ajalugu ei ole üldjuhul olnud meist endast tingitud. See ei ole rahvana luhtaminek, vaid on tulenenud meie geopoliitilisest asendist ja mis peaasi: rahvuskeha suurusest. Kui vaatame ajalukku, siis näeme, kuidas rahvad on tõusnud ja langenud, koguni kadunud. Mõned tulevad ajalukku hiljem. Nemad on nooremad. Vana on auväärne, aga noorte päralt võib olla tulevik.

Selles on rohkem kui terake tõtt, aga lääne estofiilid peaksid nägema, et Venemaal on ründajana alati eelis esimesena paisata maailma avalikkuse ette oma propagandavaled. Neid edastavad kohe lääne meedia esindajad Moskvas, ilma ära kuulamata Eesti seisukohta. Valesid saab küll hiljem korrigeerida, aga jääb esimene lääne ajakirjandusse paisatud mulje, mida võib jätkuvalt kasutada Eesti mustamiseks. Eesti ei saa ka kohe vastu lahmata, vastamise kooskõlastamine võtab aega.
Venemaa käitumine pole ennustatav ega etteaimatav. Kindlasti võib Eesti poliitika Venemaa suhtes tõhusam olla, kuid Venemaa põhimõttelist hoiakut Eesti suhtes ei suuda see muuta. Seda ei teeks ka ühepoolsed järeleandmised, mis tavaliselt Vene poliitikat vaid jäigemaks muudavad. Sest nii nagu juba Winston Churchill ütles, ei põlga Venemaa midagi muud rohkem kui nõrkust.

Järeleandmine tähendaks loobumist Eesti oma ajaloost, muutumist Venemaa satelliidiks Euroopa Liidus ja NATOs. Sellega täituks omaaegsete juunikommunistide unistus välis-Mongoolia staatusest, mida nähtavasti ihaldavad nende järglased ja mantlipärijad.

4. augustil 2007

Märkmed: