Kommentaar: Patuoinaste otsimine
Arvamus 25 Apr 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Vanade tegelaste omapäraks on lahti öelda sooritatud kuritegudest, teeselda nagu midagi poleks juhtunud; et „teised“ panid neid tegusid toime. Samas püüavad nad ometi säilitada nende kuritegude kaudu saavutatud võimu.

Ekskommunistid jätkavad oma taktikat – teevad näo, nagu oleksid kõik Eesti Vabariigi probleemid üleöö tekkinud ja väidavad, et kõiges on süüdi nn ultraliberaalid ja EÜS-lastest ning süsteemikriitikutest välja kasvanud mittekommunistliku päritoluga parteid. Nende oma taust on pigem plussiks, kuigi see sisaldab endise süsteemi harjumusi ja varjukülgi.
Endise süsteemi pärandiks on ka patuoinaste otsimine, mis maksis N. Liidu verise ajaloo ajal elu mitte ainult neile, kes julgesid iseseisvalt mõelda ja olid selle süsteemi vastased, vaid ka paljudele truudele parteilastele.

Eerik-Niiles Kross arutleb nende probleemide üle oma artiklis „Iseseisvuse teotajad“ (Eesti Päevaleht 10.03.2006). Küsimus ei ole selles, kes 1991. a. kui palju head tegi. Küsimus on, et ei tajuta varasema tegevuse kuritegelikkust. Kurjategijale on kristlik andeks anda. Temaga võib ehk isegi leppida. Aga mitte siis, kui ta nõuab, et tema kuritegu unustataks või koguni heateoks tembeldataks, vaid ainult siis, kui ta seda kahetseb. Ehkki liiga hilja, laskis Johannes Vares-Barbarus endale kuuli pähe. Tema mantlipärijad on aga solvunud, et neid pole veel pühakuteks kuulutatud. Keegi ei oota neilt Barbaruse eeskuju järgimist. Enamikule piisaks, kui nad lihtsalt vaikiksid. Kahetsemine käib neil aga ilmselgelt üle jõu.

Eestis vene ajal toimepandud kuriteod on valdavalt läbi uurimata ja menetlemata. Märkimisväärset osa eestlaste kallal toimepandud kuritegudest ei tajuta täna kuritegudena. Et ühiskond saaks puhastuda ja oma minevikuga leppida, peab ta sellest piisavalt teadma ning toimunut mõistma. Et andestada, peab teadma, mille eest ja kellele. Inimsusvastase kuriteo põhiline sisu seisneb riigi, organisatsiooni või grupi poolt või juhtimisel inimeste põhilistest inimõigustest ja vabadustest ilmajätmises või nende vabaduste ja õiguste piiramises. See ei tähenda sugugi ainult tapmisi ja küüditamisi. Põhilised inimõigused ja vabadused on kodifitseeritud inimõiguste ülddeklaratsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis. Veneaegses Eestis puudus enamikul eestlastel suur osa neist õigustest ja vabadustest – sõna- ja koosolekuvabadus, vabadus riigist lahkuda, kodakondsusest loobuda, otsida varjupaika poliitilise tagakiusamise eest, oma veendumusi levitada ja riigi piires vabalt liikuda. Nende vabaduste vägivalla ähvardusel äravõtmine on kuritegu. Kui Eesti kommunistid läksid 1980-ndate lõpul iseseisvusliikumisega kaasa ja loobusid enesemääramisõiguse aktiivsest mahasurumisest, võtab täna nende häälekam osa endale selle loobumise eest ordeneid, nõudes kõige varasema unustamist. Nii ütleb Eerik-Niiles Kross.

Pole abi loota sotsiaalteadlastelt, kes eelistavad uurida, kuidas pronksmehe teisaldamine ja eesti keele oskuse nõue mitte-eestlaste õrnu hingi muserdab ja kuidas neid vigu saaks heastada.

Samal ajal ei tohigi kritiseerida N. Liitu, veel vähem tema järglast Venemaad, sest siis kleebitakse kohe külge russofoobi silt. Isegi Stalini repressioonidest kõnelejaid süüdistatakse venevastasuses. Russofoobia tähendab sisuliselt mittenõustumist Kremli ametliku kursiga. Kas see väärib häbenemist? Kas ei tohigi välja astuda valede, laimu ja Eesti allutamissoovi vastu?

Eestil polegi vaja Moskvaga tüli norida, sest suurvene shovinistide jaoks on juba Eesti Vabariik russofoobne nähtus. Ei tohi aga unustada Venemaa ja tema Eesti käsilaste tegelikke plaane. Tasapisi katsutakse taas juurutada Eesti ajaloo versiooni, mille kohaselt on kõige suuremad patuoinad eestlased ise, kes lõid lahku Venemaast. Vabadussõda oli tegelikult suur viga. Eesti Teaduste Akadeemias esindab eesti ajalooteadust ainsana ajaloolane, kes veel 1924. a. 1. detsembri mässu 75. aastapäeval kirjutas sellest positiivselt. Õnnestumise puhul poleks ju olnud vaja nii palju mustata „Eesti Vabariiki“, milleks on kulutatud ning kulutatakse veelgi rohkesti jõudu ja paberit.

Kuigi näiliselt pannakse pahaks „hääletut alistumist“ 1939-1940, on see vahend tookordsete Eesti poliitikute mahategemiseks ja N. Liidu „targa“ poliitika esiletõstmiseks: kasutas ju ainult ära Eesti juhtkonna rumalust ja normaliseeris olukorra. Näiteks ei imesta Magnus Ilmjärv (kes muidu pöörab iga väikese kivi Eesti poliitikute rumaluste näitamiseks) üldse selle üle, et N. Liit juba 30. juulil 1940, seega enne Eesti annekteerimist, deporteeris Konstantin Pätsi („Hääletu alistumine“, lk. 889). Johan Laidoner küüditati koos oma perekonnaga juba 18. juulil, samal päeval toimus Kadrioru staadionil Eesti-Läti jalgpallimaavõistlus, millele järgnes spontaanne isamaaline meeleavaldus – see ei huvita aga Ilmjärve. Sama kehtib 21. juuni „riigipöörde“ ja 14.-15. juuli „valimiste“ kohta.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus