Eesti Elu
Kommentaar: Pärast suvist pööripäeva
Arvamus 09 Jul 2010 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eestis on jaanipäeva tähistamine seotud paljude traditsioonidega. Noorusajast mäletan seda kui rõõmupäeva. Heledat suveööd valgustas veelgi jaanituli ja leidus ka sõnajalaõie otsijaid. Oli peaaegu unetu valge öö, mis viitas päevade lühenemise pöördele.

See päev pole aga mitte ainult ühenduses kalendri pööripäevaga. Eesti ajaloos on just seda ümbritsevate päevadega seotud pöördelised sündmused. Üldlaulupidude traditsioonil on 1869. aastast alates olnud juunipäevade taust. Vabadussõjas oli erilise tähendusega võit sakslaste Landeswehri üle, mida 1934. aastast 23. juunil tähistati Võidupühana. Seda pidurdas 1940. aastal just jaanipäeva eel aset leidnud okupatsioon koos lavastatud riigipöördega. Pärast taasvabanemist taastati selle pühitsemine, seekord viisakamalt maakaitsepäeva nime all, sest võite tohivad tähistada ainult suurvõimud. Kas on olnudki okupatsiooni? 70. aastapäeval vaikis sellest Eesti meedia, meenutas siiski riigipööret.

1941. aastal tõid valged juuniööd jaanipäeva eel küüditajate mustad autod. Rusutud meeleolus mindi vastu pööripäevale, aga 22. juunil puhkenud sõda äratas jälle uut lootust. Kuigi areng selle kustutas, jäi siiski jaanipäev — koos lootuste ja ootustega, mis kõigest hoolimata lõpuks täitusid.

Eestil on pärast taasvabanemist olnud pööripäevi, mis pole sõltunud kalendrist. Nende hulka kuulub astumine NATOsse ja Euroopa Liitu. Neutraalne iseseisvus sai eelmine kord ära proovitud. Ilmnes, et Eestist ei sõltunud midagi, kuigi paberil oldi iseseisev. Iga tahtja riik võis vabalt üle sõita. Reaalsus näitab, et ei saa kõike oma tahtmise kohaselt, tuleb minna kompromissidele. Euroopa Liidus on Eestil ikka mingi läbirääkimise positsioon, sellest väljas olles oldaks ümmargune null.
Käesoleva aasta jaanipäevaeelseks suursündmuseks oli kutse eurotsooni, mis on vallandanud paanikat vastaste hulgas, kes räägivad mingist ulmelisest totaalsest iseseisvusest, mis praeguses maailmas enam ei kehti. Loomulikult toob see kaasa teatud muutusi, nii negatiivseid, näiteks mõningase hinnatõusu, kui ka positiivseid — Schengeni reisivabadust kasutades pole enam vaja raha vahetada. Pankadele ja rahavahetuspunktidele mõjub see osalt negatiivselt — nad kaotavad suured sissetulekud. Kroon polnud ka esimese vabariigi ajal iseseisev, vaid oli algul seotud Rootsi krooni ja hiljem Inglise naelaga. Praegu on seotud euroga, iseseisvana seisab see raha väga nõrkadel jalgadel, kuigi mõned lähtuvad arvamusest, nagu oleks Eesti poliitiline ja majanduslik suurvõim. Kuulutatakse kadu Euroopa Liidule, mõtlemata tulemuse üle. See tähendaks sisuliselt taaskord tugevamate ellujäämist, nõrgemaist sõidetakse halastamatult üle. Kelle hulka kuulub Eesti?

See on keeruline ja mitmetahuline probleem, siin on ainult üksikud mõtisklused. On kummaline paradoks, et need, kes räägivad täielikust iseseisvusest, propageerivad isolatsiooni ja kaudselt esindavad vaateid, mis on suguluses okupatsiooni ajal kehtinud meetmetega. Nende hulka kuulub piiride sulgemine ja väljarännu tõkestamine. Samal ajal kui kurdetakse, et võimul olevat veelgi endise süsteemi esindajad, nõutakse, et tähtsamad majanduslikud alad ja tööstusharud peaksid olema mitte ainult riigi kontrolli all, vaid koguni riigistatud, millega soodustatakse ju põlatud erukommuniste, kes saavad sel kombel veelgi mõnusamalt jätkata vanade harjumuste kohaselt.

Eestil pole võimalik arengut peatada ja end muust maailmast isoleerida. Väikeriigina on vaja suuremat majandusruumi, ka välisinvestoreid, kes loomulikult teenivad kasumit, aga annavad ka arenguks vajalikke töökohti. Euroga liitumine tähendab, et neil pole enam vaja karta krooni devalveerimist. Pole ka vahet, missugust raha kasutatakse, sest Eesti on nii maailma kui Euroopa mõttes majanduslikult absoluutne perifeeria. On reaalne valik, kas säiluda Euroopa Liidu ühises katlas või sulanduda suure naabri rüppe, mida vist enamus rahvast siiski veel ei soovi.

Pool sajandit võõrvõimu all oli kõrvaldamas Eestit eurooplaste teadvusest. Isegi Taanis, kus Eestit selle maa ristilipu Dannebrogi sünnimaana iga aasta 15. juunil meeles peetakse, arvasid mitmed, kui ma end eestlasena esitlesin, et ma tulin Islandist, kuna kõlaliselt on nimedes sarnasust (Estland — Island). Eesti isolatsiooni eelistajad on ka seadnud Islandit eeskujuks. See väike saareriik katsus mängida majanduslikku suurvõimu ja on pärast krahhi otsimas varjupaika Euroopa Liidus. Pole ka naabreid, kes oleksid uuemal ajal püüdnud seda koloniseerida, jättes kohale kolonistide tuumiku ja säilitades ambitsioone. Need iseseisvuslased, kes kritiseerivad Eesti liikmerolli NATOs, väites, et ei tulevat nagunii mingit abi, samuti osalemist Euroopa Liidus, mis tähendavat suveräänsuse kaotamist (kas ainult Eestile?), ei taha näha, et see on paljus kooskõlas Eesti suure naabri huvidega.

Paaniline kangekaelne vastuseis on mõjunud halvasti mõtlemisvõimele. Eesti pole maailma naba. Ei tohi küll unustada minevikku, aga tuleb arvestada oleviku tingimustega ja panustada tulevikule.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus