Eesti Elu
Kommentaar: Pangakultuurist ja kodanikuühiskonnast
Arvamus 11 Dec 2009 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kui küsida tänaval inimestelt, mida nad arvavad Eesti pangakultuurist, on suur osa vastajaist väga kriitilised. Paljud esitavad kindlasti vastuküsimuse: mis pangakultuurist saame rääkida, kui riigis pole ühtegi oma kapitalil põhinevat panka?


Teised hakkavad pangakultuuri kohta arvamust avaldama, vaadates seda Eesti Panga tegevuse valguses. Kolmandatele tuleb ehk meelde, et meil on isegi olemas finantsinspektsioon, mis peaks riigi, see tähendab maksumaksjate õiguste eest seisma, olles mitte erapankade, vaid riigi nimel tegutseja.

Vähemusse jäävad selles küsimuses ilmselt need, kes vaatavad pangakultuurina ühiskonna üldist õhkkonda, mis seotud kodanike ja pankade vaheliste suhetega. Põhiküsimus on pankade usalduses ja pankade-kodanike vahelise dialoogi võimaluses üldse ning kahekõne olemasolul selle kvaliteedis.

Pangad ja riik

Ideaalne oleks olukord, kui pangad omaksid Eestis tegutsedes sellist kultuuri, mis arvestaks kliendi omavahelistes suhetes subjektiks, kel on õigus läbirääkimistes oma sõna kaasa öelda. 2009. aastal polnud Eestis tegutsevatele pankadele ainult majanduslikult keeruline aeg, vaid nende hulgas oli vähe neid, mis juba esimesel kriisiperioodil oma positiivset mainet ei kaotanud.

Eestis on juhtunud nii, et kodanikel pole kindlust, kas riik neid erapankade eest kaitseb. Kahjuks vastavad ametkonnadki (ka finantsinspektsiooni ülesannetes pole rahvas päris kindel) nagu riigikontroll ja õiguskantsler hätta sattunud kodanikule pigem seletusega, et nemad ei pea üldse nende küsimustega tegelema.

Praegu on meeldetuletuseks kasulik lugeda 2005. a. 20. sept. Äripäevast, kuidas avalikult räägiti pankade hiigelhalduskuludest. Eesti fondihalduritel läheb hästi, kirjutati siis, ja tuleval aastal veel paremini: iga päev tuleb teise samba kogumispensionide pealt valitsemistasu 182.000 krooni. Aastas tegi see 66 miljonit krooni. Kui ühel nädalal jõudis teise samba fondide maht üle 4 miljardi krooni piiri, oodati juba järgmiseks aastaks teise samba fondide mahu kasvu pankadele 50-100% võrra.

Mõni aasta hiljem (3. okt. 2009) levis Kuku raadios järgmine uudis: „Pärast arvutusi ja inflatsiooni arvestamist leidis majandusekspert Andres Arrak, et seitsmeaastase kogumise järel on praegu tema sambas kolmandiku võrra vähem raha, kui ta on sinna maksnud. Reaalsus on, et kui maailmamajanduses midagi halba juhtub, jääb inimene oma säästudest ilma, tõdes Arrak. Praegune olukord on selline, et pensioniraha on inimeste kontrolli alt väljas. Arraku sõnul on tänapäeva finantsmaailm nii segane, et sõltumatut finantsnõu on pea võimatu saada, alati on tehingutesse segatud eri huvigrupid. Majandusteadlane lisas, et nii Eestis kui kõikjal maailmas oleks vaja pankadest sõltumatuid finantsspetsialiste, kes õpetaksid inimesi, kuidas oma rahast hoolida.”

Pangad ja kodanikud

Eestis on aastaid räägitud, et meie kodanikuühiskond on veel nõrgavõitu. Eestlased on oma individualistliku loomuse tõttu omaette nokitsejad ega vaevu eriti naabri hädade puhul vahele astuma. Seni, kuni probleemid pole koduõuele tulnud, paistab ikka, et ju on naabri hädad tema enda kergeusklikkusest või rumalusest tulnud.

Praegu on selge, et nii see alati pole. Tavakodanik ei suuda üksi võistelda pankadega, mis oma tahte läbisurumiseks saavad kasutada väga palju raha, olles seetõttu võimelised tellima juriidilist teenust sellise kvalifikatsiooniga juristidelt, keda tavakodaniku rahakott appi kutsuda ei kannata.

Vaadates kogemust arenenud riikides, kus kodanikeühendused on heal järjel, on olukord seal meist hoopis parem mitmel põhjusel. Esiteks leidub seal pankadega asjaajamiseks kodanike omaalgatuslikke organisatsioone, kellel oma liikmete kaudu on ühiskonnas suurem kaasarääkimisõigus. Teiseks saavad kodanikeorganisatsioonid oma liikmete maksude kaudu teha tööd, mis aitab inimesi praktilistes asjaajamistes pankadega.

Kodanikeühendused teadvustavad probleeme, koguvad samasisulised kaebused kokku ja aitavad neid siis lahendada kvalifitseeritud abijõudu kasutades, kui seda peaks vaja minema. Arenenud riikides on veel üks vajalik hoob, nimelt võimalus kasutada juriidilise abi kindlustuse teenust, mis vajadusel avab pankadega asjaajamisel heal tasemel advokaadibüroode uksed kodanikeühenduste liikmetele.

Kuna Eesti kindlustusturg on pisike, peaks tulevikus mõtlema sellele Euroopa turule, mille liikmed me 2004. aastast oleme, sest olles küll Euroopa Liidu kodanikud, jääme oma õiguste kaitsel paljude riikide kodanikega võrreldes selgelt vaeslapse ossa. Nii ei saa see lõputult kesta.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus