Jüri Toomepuu, 13. september 2013, 07:00
USA president Barack Obama on viimaste nädalate jooksul suutnud ennast ajalukku jäädvustada ühe saamatuma Ameerika presidendina. See algas siis, kui Obama, olles suurelt osalt ignoreerinud aastaid kestnud kodusõja veresauna Süürias, mille tagajärjel on tapetud sada tuhat inimest ja miljonid vaevlevad põgenikelaagris, teatas, et keemiarelvade kasutamine on tema jaoks punane joon, mille ületamisega kaasnevad karmid karistused.
Obama hambutud ähvardusedPole selge, kas Süüria diktaator Assad katsetas oma hammaste teravust või lasi gaasirünnaku käiku mõni ta alluv ilma Assadilt luba küsimata, nagu oletas Saksa nädalaleht Der Spiegel. Obama aga taipas, et kui ta pärast oma «punase joone» tõmbamist gaasirünnakut eirab, oleks see Assadile parastamiseks ja maailmale tõestuseks, et USA presidendi hambad on nürid ja tema ähvardusi ei tasugi enam tõsiselt võtta. Varasemat Süürias toimunut ja endise Iraagi diktaatori Saddam Husseini laiaulatuslikke gaasirünnakuid kurdide ja ta oma rahvuskaaslaste vastu USA karistada ei suvatsenud.
Nüüd pidi Obama ilmselt midagi ette võtma, aga tõestades, et ta hambad ongi nürivõitu, ähvardas ta ainult lühiajalise, piiratud kaugrelvade rünnakuga, mis ei pidavat Assadi kukutama. Obama olukord muutus veelgi täbaramaks, kui USA senise vankumatu liitlase Suurbritannia parlament otsustas, et nad ei toeta rünnakut.
Kuna Hiina ja Süüria liitlane Venemaa, kellest viimasel on Süürias sõjalaevade baas, saavad ÜROs kasutada oma vetoõigust, pole võimalik ka ÜRO toetust saada. Kõige hullem Obama jaoks on aga see, et rünnakut pole nõus heaks kiitma isegi USA kongress. USA demokraatias peavad kongressi liikmed arvestama rahva arvamusega, kui nad soovivad uuesti valituks osutuda. Küsitlused näitavad, et kaks kolmandikku ameeriklasi oma presidenti selle asjas ei toeta. Ameeriklastele hakkab sõdadest Iraagis ja Afganistanis villand saama ja uue algust Lähis-Idas nad ilmselt pelgavad.
Obama olukord on raskem kui XIV sajandi Prantsuse filosoofi Jean Buridani eeslil. Buridani eesli dilemma oli valida kahe kena heinakuhja vahel, Obamal ei jää aga palju muud üle, samuti nagu Eesti valijatel, kui leida kõige vähem halb halbade valikute hulgast. Videoid gaasirünnakute tagajärjel surevatest või surnutest on küll võigas vaadata, aga samuti on võigas näha, kuidas Assadi vaenlased hukkavad ilmselt sadistlikult piinatud sõjavange.
Kui Assad kukutada, võivad Süüriat hakata valitsema ta vastaste seas järjest rohkem jõudu koguvad fanaatikud, need kelle tõlgenduse alusel avab mitmeti tõlgendatav koraan uskmatute tapmise käigus hukkunud usklikele paradiisivärava.
Assad on kahtlemata verejanuline despoot, samuti oli seda kunagine lääne demokraatiate liitlane Stalin. Usuhullud, nagu need, kes kaaperdatud lennukitega New Yorgi pilvelõhkujad koos rohkem kui 3000 inimesega hävitasid, vaevalt paremad on.
Obama valiti presidendiks osaliselt ta lubaduse tõttu lõpetada sõjad Iraagis ja Afganistanis. See on analoogne president Woodrow Wilsoni lubadusega hoiduda USA osalusest Esimeses maailmasõjas. Teatavasti astus USA pärast Wilsoni presidendiks saamist sõtta, et kõrvaldada maailmast oht demokraatiale, nagu väitis Wilson.
Obama all, Putin pealSama argumenti pakub nüüd Obama välisminister John Kerry. Tema hoolega ettevalmistatud argumendid pole küll suutnud veenda teisi riike rünnakuga ühinema ega võitnud USA kongressi poolehoidu, aga näib, et ta varrukast võetud vastus ajakirjaniku küsimusele võib osutuda Obamale päästerõngaks piinlikust olukorrast pääsemiseks ja USA-poolse verevalamise ärahoidmiseks. Küsimusele, kas on midagi, mis hoiaks ära rünnaku, vastas ta, et selleks peaks Assad nädala jooksul loovutama kõik oma keemiarelvade laod, lisades, et see on võimatu. Et ei tekiks valearvamusi, kinnitas ka tema nõunik hiljem, et Kerry vastus oli retooriline, mitte tõsiseltvõetav.
Aga mõnikord tuleb välk selgest taevast. Putinil on ilmselt põhjust rünnakut Assadile karta. Ohust ta kauaaegsele ja ainukesele Lähis-Ida liitlasele, relvade ostjale ja ta mereväebaasile tuleb hoiduda. Venemaa välisminister teatas, et ta toetab Kerry «ettepanekut». Seejärel muidugi tegi seda ka Süüria välisminister.
Obamal ei jäänud muud üle kui haarata uppuja kombel talle pakutud päästerõngast, ja nüüd on Kerryl ja Vene välisministril Sergei Lavrovil juba käsil kohtumine Šveitsis, et jõuda kokkuleppele Süüria keemiarelvade loovutamises.
Nagu teame, on igasugused läbirääkimised venelastega alati olnud äärmiselt vaevarikkad ja väga harva tulutoovad kellelegi teisele kui venelastele endile. Pole kahtlust, et Putin on juba praegu Obama koperdamisest kasu lõiganud. Seda pole varem juhtunud, et Putinit oleks maailmamastaabis ja veel vähem lääneriikides oluliseks tegijaks peetud.
Esimene maailmasõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad, ei lõpetanud sõdu ega kõrvaldanud maailmast ohtu demokraatiale. Wilsoni neljateistkümnenda punkti alusel loodi küll Rahvasteliit, aga Wilsoni ettepanekut, et USA sellega liituks, USA kongress heaks ei kiitnud. Wilson suri murtud mehena.
Veelgi vähem on loota, et Obama ähvardused või rünnakud meid rahule või demokraatiale lähemale viivad. Enne kui Obama oma «punase joone» tõmbamisega suud pruukis, oleks ta ilmselt pidanud mõtlema, mis saab siis, kui ta ähvardust ei võeta tõsiselt. Enne kui ta otsustas Süüriat rünnata, oleks tal olnud ka viisakas talle 2009. aastal antud Nobeli rahupreemia tagastada.
Ainukene plusspool kogu selles kummalises loos on väike enesetunde tõus neil, kes Obama poolt ei hääletanud ega temast juba varem eriti lugu ei pidanud. Aga ega seegi maailma rahule ja demokraatiale lähemale vii.
