18. mail toimunud Euroopa Liidu (EL) ja Venemaa tippkohtumine lõppes meedia hinnangul täieliku läbikukkumisega, osapooltel ei õnnestunud alla kirjutada mitte mingit ühisdokumenti ja seal valitsenud pingeid võis tajuda isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt. See pole ka ime, sest alates eelmisest tippkohtumisest Helsingis on erimeelsused ja pinged poolte vahel aina kasvanud.


Meile, eestlastele, tegi rõõmu Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso suust pressikonverentsil kõlanud seisukoht, et Venemaa rünnakuid ühe EL-i riigi vastu vaadeldakse rünnakuna kogu euroliidu vastu. Barroso ütles: „Meil oli võimalus oma Vene partneritele öelda, et liikmesriigi mure on ka terve Euroopa mure. Poola probleem on Euroopa probleem. Leedu ja Eesti probleemid on Euroopa probleemid. On väga oluline, et kui te tahate meiega koostööd teha, siis te mõistate, et Euroopa Liidu alus on solidaarsuspõhimõte.”



Kõigiga pahuksis



Venemaa näib viimasel ajal käituvat pahura ja ärahellitatud lapsena, astudes vastu kõigile arukatele ideedele ja demokraatia arengutele.

Kohtumisel jäid püsima erimeelsused Kosovo iseseisvuse küsimuses. Jääb selgusetuks, mis põhjusel on Venemaa nii kategooriliselt vastu põhiliselt etniliste albaanlastega asustatud Kosovo eraldumisele Serbiast, ehkki seda tahetakse läbi viia rahvusvahelise kontrolli all. Vene välisminister Sergei Lavrov leidis, et Kosovo iseseisvumise küsimuse peab otsustama Serbia. Tegemist pole ju ometi mõne Venemaa endise vasallriigi või väikese naabriga! Sellest hoolimata on Moskva lubanud kasutada ÜRO julgeolekunõukogus oma vetoõigust, kui küsimus tuleb seal hääletamisele. Kas ilmutab ta sel viisil oma solidaarsust serblaste kui lõunaslaavlastega? BBC kommentaaris nimetati seda suhtumist „koloniaalseks instinktiks“.


EL-ile valmistab peavalu ka liikmesriikide järjest suurem sõltuvus Kremli kontrollitud energiatarnetest ja partnerlusleppe läbirääkimistele Varssavi veto põhjustanud Poola lihatoodete sisseveokeeld Venemaale. Näib, et seda tehakse lihtsalt kiusu pärast, sest Poola lihatooted vastavad täielikult EL-i rangetele standarditele.

Lisaks sellele on teravalt päevakorras ka Venemaa-poolsed varjatud sanktsioonid Leedu ja Eesti suhtes. Venemaa on katkestanud Druzhba juhet pidi tulevad naftatarned Leedusse.

President Vladimir Putin kritiseeris kohtumisel taas teravalt vene vähemuste olukorda Eestis ja Lätis, nimetades seda inimõiguste rikkumiseks. Ta rõhutas, et „Venemaa, kus sajandite jooksul on elanud palju rahvaid ja kultuure, on andnud suure panuse üldeuroopalikele demokraatia väärtustele.“ See kõlas eriti ebakohasena ja iroonilisena olukorras, kus teisitimõtlejat Garri Kasparovit, mitmeid Kremli opositsionääre ja isegi mõnda ajakirjanikku ei lubatud Samaarasse suunduvasse lennukisse, kus nad kavatsesid osaleda protestiaktsioonis või seda jälgida.

Moskva ilmutab ka soovimatust Eestit rünnanud küberkurjategijate tabamiseks. Selleks on nähtavasti ka põhjust, sest äsjaste intensiivsete küberrünnakute mõned niidid viivad otse Kremlisse. Kas see räägib tõesti euroopalike demokraatlike väärtuste austamisest?

Putin süüdistas veel EL-i riike ebamääraselt „majanduslikus isekuses“ ja kinnitas, et Venemaa peab rünnaku alla sattununa kaitsma oma huve.

Mitte ainult valimispropaganda

Venemaal süvenev autoritaarsus, demokraatia järk-järguline hülgamine ning pressi- ja sõnavabaduse survamine muudab okkaliseks tänased EL-i–Vene suhted.

Paljud vaatlejad on veendunud, et üha ägenev propagandasõda on vallandunud eelseisvate valimiste tõttu. Postimehe arvamustoimetaja Erkki Bahovski hinnangul näitas aga president Putini rünnak Eesti vastu, et idanaabri süüdistused on midagi enamat kui valimispropaganda (EPL, 21.05.). Sama seisukohta jagavad mitmed teisedki poliitikaeksperdid.

Eesti välisminister Urmas Paet, kes andis kohtumise järel intervjuu Eesti Raadiole, ütles, et ainsa positiivse aspektina võiks esile tõsta kohtumise asetleidmist. „Dialoog on parem kui selle puudumine,“ ütles minister Paet.



Julgust ja sirget selga


Moskva jaoks muudab olukorra mõnevõrra keerukamaks nüüd asjaolu, et tema viimaste aastate suurimad liitlased – Saksa- ja Prantsusmaa on võtnud otsustava pöörde paremale ja kritiseerivad Venemaad üha julgemalt.


28. mai ajakirjas Newsweek avaldatavas artiklis nähakse suhtlemises Venemaaga kaht põhilist ülesannet: teha Venemaa juhtkonnale selgeks, et praegune poliitika ei anna neile mingeid eeliseid. Ja teiseks – selgitada vene rahvale, et nende ja nende riigi huvides on suhetes Läänega lähtuda universaalsetest moraalsetest väärtustest. Viimane idee kuulub ehk pigem utoopia valdkonda, sest valdav enamik venelasi armastab ja usaldab piiritult oma juhti ega kõhkle tema poliitika õigsuses.


22. mail kerkis teravalt päevakorda Aleksandr Litvinenko lahendamata mõrv Inglismaa pinnal mullu novembris. Suurbritannia prokuratuur teatas, et endise Vene julgeolekuohvitseri Aleksandr Litvinenko surmava mürgitamise eest tuleks anda kohtu alla Vene eriteenistustega seotud ärimees Andrei Lugovoi. Moskva reageeris sellele omapoolse kiire teatega, et ei kavatse Lugovoid välja anda.

See fakt peaks iseenesest olema küllaldaseks aluseks Venemaa osaluse peatamiseks maailma juhtivate tööstusriikide rühmituses G8, leitavad analüütikud.

•••
Illusioonide aeg on nähtavasti läbi, maskid on langenud. Venemaa näitab oma tõelist palet, tema mentaliteet suhetes Läänega on kardinaalselt muutunud. Lääs peab sellest oma järeldused tegema. Väikesed naaberriigid vaatavad aga üha murelikumalt ettearvamatu Venemaa poole….

Märkmed: