Kommentaar: Nähtamatud jäljed
Arvamus 03 Nov 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Indrek Treufeldt

Iga inimene tekitab kirjeid. Ostab lennukipileti – kohe tehakse märge, kui selgub, et ta näiteks ei söö sealiha või maksab pileti eest mõnest kummalisest riigist pärit krediitkaardiga. Andmekaitse on Euroopas kuum teema, mida ühtepuhku arutavad nii europarlament kui ka Euroopa siseministrid, kuid näib, et delikaatsete isikuandmete lekkimist ookeani taha ei saa enam peatada. Võib vaid mängida mängu, et Euroopa ise annab terrorivastase võitlusele viidates vajalikud andmed, mitte nii, et Ameerika lihtsalt võtab.

Kui hakkasin Brüsselist üle Atlandi ookeani lendama, võttis mu vahele Belgia eriteenistus ja uuris pingsalt, miks mul on Afganistani viisa passis. Afganistanis käisin veebruaris ning külastasin seal asuvaid eestlaste väeosi. Äkki taipasin, et olen kummalisel moel ära märgitud. Teisalt, miks peaks arvama, et üks tõsine terrorist on kindlasti habeme ja halatiga, võib-olla käib hoopis teksades ja esindab mõne imeliku riigi telekanalit.

Järgmine sekeldus tekkis seoses puuduva Kanada viisaga. Belglased tegid paar telefonikõnet ja saidki teada, et Kanada on Eestile andnud viisavabaduse.

Uhke tundega ulatan oma passi Toronto lennuväljal piirivalvurile. „Tore! Aga eelmisel aastal oli teil viisa ja tööluba. Kus on teie selle aasta tööluba?“ pärib piirivalvur nõudlikult. Kanada on veider riik, kus ajakirjanikelt nõutakse tööluba, sest ajakirjanikutöö olevat nagu iga teine töö. Euroopas oleks säärane käik enneolematu, aga Kanada on teine manner. Eelmisel aastal filmisime 10 päeva Kanadas elavaid eestlasi, tööluba nõuti ka rezhissöörilt ja operaatorilt ning loa vormistamiseks tuli juurde maksta sama suur summa, mis kulus viisade peale. Nüüd on mullune tööluba muidugi aegunud, ent märk on mul küljes – küllap tulen jälle tööd ehk siis ajakirjandust tegema.

„Peate minema immigratsiooniametisse ekspertiisi!“ käsutab piirivalvur. Mind juhatatakse ühte nurgatagusesse suuremasse ruumi. Seal on kogunenud üsna eksootiline seltskond – naised ja mehed Aasiast, paar lõunaameeriklast, üks aafriklane. Enamasti on neil suured paberipakid näpu vahel – hiljem selgub, et need on inimesed, kes end Kanadasse elama sätivad. Järjekord liigub aeglaselt ja aeg kulub. Mul hakkab pisut kõhe. Õigupoolest olen Torontosse tulnud vaid oma filmi näitama ja viie päeva pärast peaksin sõitma tagasi Euroopasse. Mul pole mingit soovi Kanadasse jääda.

Vanamoodsate sarvprilliraamidega ametnik vaatab mind kaastundlikult ja lubab enesele poliitiliselt ebakorrektse märkuse: „Valget inimest siin naljalt ei näe, pealegi sellel lennul…“ Tulin otselennuga Brüsselist, kuid tegelikult on Brüssel vahemaandumise koht reisil Abu-Dhabi-Toronto. Jahvatame ametnikuga veel niisama juttu – seepeale saan passi immigratsioonitalituse templi. Olen lõpuks riiki lubatud – viivitused tekivad tänu kummalistele seostele mu argiminevikust, märkidest selle kohta, kus olen käinud ning mida teinud.

Õige pea kohtun eestlaste filmifestivalil kaasmaalastega. Paljud neist on auväärses eas ning elukogenud ja lahedad. Sõda paiskas nad Euroopasse, hiljem mindi edasi, põhiliselt Kanadasse ja Austraaliasse, sest Euroopa näis ebakindel. Kuid siis usaldati eestlasi rohkem ning maailma ei vaevanud terrorismiga seotud saatanlikud kahtlustused.

Toronto, 21. oktoober 2006
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus