Kommentaar: Naabrite erinev ajalooline taust
Arvamus 31 Aug 2007 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Olen korduvalt püüdnud analüüsida Eesti vabaduse kaotust ja selle taastamist. Mitte lähtudes Eestist kui maailma nabast, vaid kui Euroopa pisietturist. Vaatlen ajaloo kulgemist kaasaja seisukohalt. Maailma sündmusi enne II maailmasõda analüüsides ilmneb, et Eesti saatus otsustati suurvõimude pokkerimängus, Müncheni sobingu ja MRP taustal. N. Liidu ja lääne, eriti USA konflikt rajas teed taasvabanemisele. Kui üha häälekamalt väidetakse, et Eestile tõid vabaduse tookordsed kommunistid, on see nende panuse ületähtsustamine, katse lunastada vanu patte, kuna vabaduse saavutasid ju ka teised liiduvabariigid ja N. Liidu vasallriigid.

Selle põhimõttelise konstateeringu taustal ja kõrval on üksikküsimusi, mis on äratanud suurt tähelepanu ja tekitanud elavaid diskussioone. Eesti majandusteadlane Uno Mereste on kirjutamas järjekordseid mälestusi: „Kümme aastat Riigikogus“. Selles juurdleb ta muuseas: miks läks Eestil II maailmasõjas hoopis teisiti kui Soomel? On leitud kõige lihtsam lahendus: Soome hakkas vastu, Eesti mitte. Sellega seoses on ka levinud arvamus, et Eesti iseseisvuse kadu on seotud demokraatia puudumisega. Nii võisid Päts ja Laidoner langetada ainuisikuliselt rumalaid otsuseid ja läksid lõpuks venelaste õnge.

Kui ka Eesti oleks vastu hakanud, ei oleks olnud aga sugugi kindel, et meil oleks läinud niisama hästi kui läks Soomel. Ent kui Soome poleks vastu hakanud, oleks läinud neil kindlasti niisama halvasti kui läks meil. Viimaste järelduste pöördumatuses väljendus olukorra erinevus, milles meie riigid tegelikult olid. Ja ka riskide erinevused, millega neil päevil oli kummaski riigis tegemist.

Eesti risk oli suurem. Tolleaegses maailmapoliitilises olukorras polnud võimalust leida eesti rahva huvisid rahuldav väljapääs. Et koos opositsiooniga oleks selline väljapääs leitud, on tühi illusioon, mida näitavad ka allikad. On samuti illusoorne eeldada, et Eesti poliitiline juhtkond või Päts ainuisikuliselt oleks Eesti iseseisvuse kas otseses või kaudses mõttes Venemaale maha müünud. Tollases olukorras ei suudetud orienteeruda, tehti rabelevaid liigutusi nii siia- kui sinnapoole ja kui need ei andnud mingisuguseid tulemusi, vannuti alla, selmet kas või täiesti lootusetut relvavõitlust alustada, mis oleks nüüd, tagantjärele asjade üle arutades, paljude arvates õigem olnud.

Niipalju Uno Mereste asjalikest mõtetest. Tagantjärele tarkus on aga tihti eneseõigustuse rumalus. Ajaloolased pole kohtunikud, nende ülesanne pole hukka mõista, vaid analüüsida, püüdes mõista põhjusi, toetuda peamiselt faktidele, mitte just nende erinevatele tõlgendustele. Loobuda loosungitest, ka populistlikust „ajaloo prügikastist“, kus nagunii on juba ees mitmeid ajaloolasi.

Ajaloolasena lähen Soome ja Eesti võrdlemisel tagasi kaugemale. Nende riiklikus seisundis Vene tsaari-impeeriumis oli põhimõtteline otsustav vahe. Balti riigid olid provintsid, kauem Venemaa all, Eestit vaadeldakse ju Moskvas koguni kui venelaste põlisala. Sama ei kehti aga Soome kohta, mis läks vahetuskaubana Norra vastu alles 1809. aastal Venemaa alla. Sai mitte provintsiks, vaid suurvürstiriigiks, kus valitsejaks oli Vene keiser. 1812. a. liideti Soomega varem Venemaa poolt vallutatud Viiburi kubermang. Oli oma rahvaesindus – maapäev, kuni 1910. aastani autonoomia, 1865. aastast oma rahasüsteem, Soome sai 1878. a. rahvuslikud väeosad (kuni 1901. aastani) jms.

See lubab järeldada, et Moskva respekt Soome iseseisvuse vastu rajaneb ajaloole, mis aga ei kehti Balti riikide kohta. Venemaa suurvürstiriigina oli Soomel mõnel alal rohkem vabadust kui pärast Jätkusõda. 1905. a. põgenesid mitmed ülestõusust osavõtnud Eestist Soome, kust neid välja ei antud, aidati ka edasi põgeneda. Näiteks läksid karistussalkade eest Soome Karl ja Gottlieb Ast ning Mihkel Martna, sealt edasi Saksamaale ja Shveitsi. Konstantin Päts tuli koguni Shveitsist Soome, kus ta jätkas oma aktiivset tegevust, mis oleks olnud ettekujutamatu Kekkoneni ajal. Siis oli otsene sõltuvus N. Liidust mõnes suhtes suurem kui Vene keisririigi all.

Loomulikult polnud demokraatial mingit tähtsust vabaduse säilitamisel. Otsustavaks jäi suurvõimude nn. reaalpoliitika. Tshehhoslovakkia oli ju demokraatlik riik, Benesh alistus nii Saksamaale kui ka N. Liidule, aga teda ju ei peeta süüdlaseks. Eestlased otsivad ikka süüdlasi enda keskel, selmet koondada tähelepanu neile, kes on põhjustanud eesti rahva kannatusi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus