Mustvalge probleem

Alljärgnevas essees käsitleb 17-aastane eesti noormees ARTUR SANGLEPP tänase Euroopa probleeme. Avaldame kirjutise pisut kärbitult.


Euroopa näeb väga hea välja — parem, huvitavam ja mitmekülgsem kui kunagi varem. Siin on fantastiline Firenze renessanssarhitektuur, Inglismaa tööstuslinnade popmuusikapärand, pintsaklipslaslik Brüsseli bürokraatia ja ida pool mõjusa shokiteraapiana sotsrealism. Meil on palju, mille üle nalja heita ja veelgi enam seda, mida tõsiselt võtta.

Ma ei kahtle, et eestlasel oli inimesena hea meel klõpsatada oma riik tükikesena Euroopa Liidu (EL) piltmõistatusse. Ent taema kui ühiskonnaliikme jaoks vajab see otsus kaalutlemist ja hoolikat analüüsi.

Rahvas mõtleb peamiselt probleemide lahendamisest, aga mitte probleemidest, mis on või võivad tekkida. See on ka üsna hästi vastavuses Elias Canetti masside ja võimu teooriaga, mille kohaselt mass või toetuskond kasvab tänu kindlasuunalisele ideaalile, eesmärgile, pigem kui reaalsetele sammudele, mida kavatsetakse astuda selle saavutamiseks. Demokraatia tähendab pidevate kompromisside leidmist, mass aga ei ole kompromissist huvitatud. Rahvahulk ei tule tänavale kokkulepeteks — nõutakse kõike või mitte midagi.

2003. a 14. septembri referendumi tulemus ei olnud seega mingi üllatus. Inimene, kellel oli veel meeles Eesti taasiseseisvumine, selle järel välja löönud ühiskonna valupunktid ja soov läheneda lääne heaolule, nägi oma jah-sõnas kiiret progressi. Muidugi oli ka eitajaid. Rahvas tegi täpselt seda, mis tundus ideaalsem, paljulubavam ja lihtsalt mõnusam.

Nüüd,kolm aastat hiljem on ilmselged kaks asja. Esiteks — otsus polnud sugugi nii halb, kui meedia seda praegu kajastab. Teiseks ei näinud kumbki osapool ette väga suurt hulka mureküsimusi, mis on Eestil tekkinud seoses Euroopaga ja ka suurel Euroopal endal.

Tähtsaid küsimusi on küllaga. Eesti, nagu kõik teisedki EL-i maad, peab nendele keskenduma, kui soovib, et riikide liit püsima jääks ja oma eesmärki teeniks.

Põletavaimat nendest nimetan ma mustvalgeks probleemiks, nii nagu on mainitud ka pealkirjas. See on immigratsiooniprobleem, mis puudutab Euroopa identiteeti ehk kõige sügavamini.

Mõtestaksin nüüd lahti selle loo pealkirja. Mustvalge probleem ei tähenda sugugi rassidevahelisi erinevusi, vaid väljendab pigem probleemi olemust ja selle võimalikke lahendusi. Immigratsiooniprobleem on tänapäeval üks jäigemaid ja raskemini lahendatavaid. Peab tunnistama, et paljude „vanade” Euroopa maade elanike jaoks on ka uued liidumaad vaadeldavad teatud mõttes immigrantidena või siis vähemalt potentsiaalse ohuna oma rahvusele. Samas suurendavad uued liikmesriigid ametliku staatusega EL-i koosseisus paratamatult oreooli, mis ümbritseb neid kui heaoluriike.

Meile, kes peame end täisõiguslikeks eurooplasteks, tunduvad paljud tänapäeva hüved enesestmõistetavatena, isegi kui need jäävad meile kättesaamatuteks. Mõnest kolmanda maailma riigist pärit immigrandi jaoks aga on Euroopa kui tõotatud maa, mis võimaldab täiuslikku jõudeelu. Teatud inimestele tähendab see näiteks Allahi teenimist säärase segava faktorita nagu töö, teiste jaoks aga oma ilmalike materialistlike unistuste kerget realiseerimist. Inimene omandab uude kohta kolides ka sealsed õigused. Euroopa riigid avastavad aga alles nüüd, et ühele etnilisele grupile näiteks sadakond aastat tagasi määratletud põhiseaduslikud õigused ei taha töötada multikultuurse ühiskonna korral. Hiljutised Pariisi rahutused ja Taanis asetleidnud Jyllands-Posteni karikatuuriskandaal on selle ideaalsed näited.

1990ndate popkultuuris levis immigrantidest noorte seas kontseptsioon Euroopast kui kindlusest, mis vajab vallutamist. Nad arvasid (ja küllap arvavad siiani), et ka nendel, kes neist endisele kodumaale maha jäid, on õigus paremale elule 12 kuldse tähe ja sinitaeva all. Peale viimaste aastate tormilisi sündmusi süüdistatakse sotsiaaldemokraate kergekäelises immigratsioonipoliitikas ja ahastatakse, et ülim humaansus saab tasutud põletatud autode ning tänavarahutuste näol. Mõned teravmeelitsejad lähevad isegi nii kaugele, et kutsuvad sotsiaaldemokraatiat tööta kommunismiks. Kuid kui Euroopa peaks end hakkama süüdistama kaastundes, on meie tulevik ilmselt eriti tume. Kaastunnet on vaja samamoodi nagu teisi ideaalegi, mille eest liit seisab. Neil ei tohi lasta aga naiivsusest pimestatuna üle pea kasvada. Mustvalge probleemi lahendamine nõuab tervelt Euroopalt väga suurt tasakaalukust.

II maailmasõja järgsetel aastatel on radikaalselt natsionalismilt kaldutud äärmuslikule tolerantsile ja internatsionalismile. Nüüd tundub, et me hakkame jälle teise äärmusesse tagasi jõudma. Säärane pendeldamine kujutabki endast probleemi sügavamat olemust. Vajalik on jõuda tasakaalustatuimale, ilma konfliktideta teele, mis ei ole must ega valge. Ja ärgem nimetagem uut Euroopat konservatiivseks. Olgu uue Euroopa identiteediks mõistlikkus.

Mis on Eesti positsioon kõiges selles? Alates 20. augustist 1991 on meie riik jõudnud isemoodi punkti oma arenguteljel. Eesti on sümpaatne riik välistööjõule: madal tööpuudus, keskmisest kõrgem elatustase ja strateegiliselt huvitav positsioon on eeldusteks sisserände suurenemisele. Ei saa eitada, et vanal Euroopal eneselgi läheb veel aega kohanemaks liitunud rahvaste paabeliga, seda näitavad ka tööjõu vabale liikumisele kehtestatud üleminekuperioodid. Just säärastest riikidest nagu Eesti saaksidki uue Euroopa esimesed proovikivid, tasakaaluka rahvusliku ja demograafilise poliitika taimelavad.

Eestlastel ei tasu kahetseda astumist Euroopa Liitu. Tegemist ei ole ju ainult suure poliitilise aparaadiga, vaid ka sümboliga, mis väljendab vabadust, südametunnistust ja õiglust. Euroopa identiteet on alati olnud ainulaadne ja kirev. Tuleb vaid loota, et tulevikus saame me kõik näha rohkem seda, mis esmapilgul silma ei torka. Liitu, mis põhineb südametunnistusel ja õiglusel.

Märkmed: