Eesti Elu
Kommentaar: Mitmesugustest kõneviisidest
Arvamus 27 Aug 2010 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eesti keel on nüanssiderohke. Selle võimalusi kasutavad mitte ainult kirjanikud, vaid ka teised, eriti agaralt poliitikud võimu saavutamise ja jagamise kemplemistes. Praegu on väga laiahaardelised võimalused arvamuste avaldamiseks ja nende kommenteerimiseks. Seda kasutatakse ohtralt, eriti anonüümsetes võrgukommentaarides, aga ka kindla eesmärgiga kodulehekülgedes ja populaarsetes blogides, kus arvamusavaldajatel on hea võimalus puistata oma südant.

Olen püüdnud jälgida mõningaid arvamusavaldusi võrgulehtede kaudu, aga nende enamasti anonüümsetes kommentaarides torkab silma tugev negatiivne tendents. Tehakse maha kõiki ja kõike. See tabab eriti teravalt Eestit ja eestlasi.

Selle kohta on ka sõna võetud. Näiteks nimetab Harri Kingo silmatorkavaks eestlaste kummalist omaenda kodumaa vihkamist. Ta jätkab: „Ja vihatakse kõike ja kõiki, mitte miski pole hea. Eestlased on selles osas väga imelikud – neil oleks nagu kusagil veel mingi „teine Eestimaa“, kus asjad on korras, hästi ja kus elatakse õnnelikult. See Eestimaa aga, kus mina elan, on paljude meelest vaid põlgamist väärt. Ometi, mingit „teist Eestimaad“ pole olemas. Seda kummalisem selline vihkav ja põlgav mentaliteet on. See maa ja see riik on meie ainus varandus, meie ainus alus ja vundament püsimiseks. Kui me seda ühte ja ainsat vihkame ja põlgame... mida me siis armastame, kalliks peame? Mind paneb imestama see meie endi leviv negatiivne mentaliteet ja hoiak Eesti suhtes. Oleks loomulik, et kui midagi on valesti ja halvasti, siis püütakse seda teha õigemaks ja paremaks. Oleks loomulik, et seda ainsat varandust ja püsimise alust, mis meil on, hoitakse ja sellest hoolitakse. Oleks loomulik, et oma kodu hoitakse. Paraku, üha harvem on kohata mõtteavaldusi, kuidas midagi paremaks teha. Tavaliselt valatakse kõik mingi üleüldise vihkamise ja põlgusega üle ja pigem on mentaliteet Eesti riigi ja ühiskonna suhtes destruktiivne kui et midagi luua ja paremaks teha püüdev. Avalik kriitika omaenese ühiskonna ja riigi suhtes pole konstruktiivne ja loov, vaid avalikult ja mõnuga ärapanev, lammutav, mahalõhkuv, ärapilastav, sageli labaselt kellegi suhtes isiklikuks minev. Omaenda rahva, ühiskonna ja riigi vihkamine näib olevat meie rahvuslik sport ¬– et kes paneb vingemalt.“ Eestlastel on ka ütlus: „Seal on hea, kus meid ei ole.“

Eesti keeles on mitmed kõneviisid, näiteks käskiv ja tingiv. Kirjeldatud negatiivne keelepruuk esindab vinguvat kõneviisi. Seda saavad ära kasutada Eesti riigi vaenlased, sisendades hoiakut, et Eesti iseseisvus on tegelikult asjatu ja mõttetu, palju parem oleks mõne suurriigi, näiteks sõbraliku idanaabri kindla käe ja varju all. Aga ega seda vingujad tähele ei pane, neile on kõige olulisem totaalne mahategemine. Ei arvestata sellega, et see tabab ka neid, kuna nad on osa samast rahvakehast, mida nad halvustavad. Neile sekundeerivad kontvõõrad, nagu näiteks eestlaste aluspesu uurija soomlane Sami Lotila. Tema iseloomustusi toetavad tihti just need vingujad, kes ei pane tähele, et Lotila halvustavad ja üldistavad artiklid käivad ka nende aluspesu kohta.

Kriitika on tihti vajalik ja kasulik, aga ei tohiks jääda ühekülgseks. Sellega peaksid kaasnema mingid ettepanekud, mis võivad mõnikord olla võimatud, aga siiski näitavad, et kriitika pole lihtsalt vingumine, et selle taga on ka midagi konstruktiivset.

Kuigi vingujad tihti väidavad, et nad esinevad rahva nimel, ei pea see paika. Anonüümsed sõnavõtjad esindavad peamiselt oma kinnismõtteid. Lõpmatu hädaldamine teemal, mida oleks või poleks pidanud tegema varem, samuti süüdlaste otsimine, jääb nende hobiks ilmselt pikaks ajaks. Arukas inimene aga mõtleb pigem sellele, kuidas väljakujunenud olukorrast enim kasu lõigata ja paremusi saavutada. Eesti riigi ülesehitamise ja selle edasiviimisega tegelejad on pealegi liiga hõivatud oma positiivse panusega, neile on nagunii võõras ja vastumeelt võrgus virisemine.

Eks neid kõneviise ole veelgi. Üks vingujate alagrupp kasutab alistuvat kõneviisi, milles pole kübetki lootust. Just nagu verbaalsed enesetaputerroristid, kes näevad ja proklameerivad hävingut. Enesepiitsutamine ehk masohhism on ju haigus, pidavat pakkuma lausa mõnu? On arusaadav, et endise süsteemi orjad ja mõjuagendid püüavad näidata neist vabanenud rahvast tulevikuta, aga neile sekundeerivad kahjuks – tihti ise seda märkamata – ka mitmed, kes peavad end rahvuslasteks.

Erilise liigi moodustab poliitiline ehk demagoogiline kõneviis. Tehakse armutult maha poliitilisi vastaseid ja nende väidetavaid rumalusi, samal ajal kiites oma partei tarkust ja panust. See must-valge kõneviis kasutab ka vingujate argumente, aga kindlamate eesmärkidega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus