Eesti areng kajastub ka võrgukommentaarides. Olen neist tihti saanud inspiratsiooni, enamasti üldiselt kasutades ja viidates, kuna ainult vähesed kirjutavad oma õige nime all. Nad vaidlevd sageli anonüümsete vastastega, kes ei kohku tagasi solvavatest süüdistustest. Ka ilma argumentideta, esitades laimavaid väiteid, mida on väga raske tõrjuda. Eesmärgiks on negatiivse sildi külgekleepimine; lootes, et plekk jääb ikka külge.

Viimaste aastate jooksul on tugevnenud Eesti omariiklust halvustav tendents. On juba õnnestunud tembeldada reeturiteks endise Eesti Vabariigi juhtkond. Nüüd on mürginooled sihitud lääne orientatsiooniga eestlaste (mitte ainult poliitikute) vastu. Seda tehakse väga osavalt. Esiteks kritiseeritakse näiliselt kommuniste, nende käitumist endises N. Liidus. Seejuures tõstetakse esile teistest rahvustest komparteilasi, rõhutatakse nende mittevene päritolu. Seejärel võrreldakse N. Liitu USA-ga. Kui nad on pandud ühele pulgale, jätkub äge USA kriitika, kellele omistatakse soovi valitseda maailma sõjalise jõu ja majanduslike meetmete kasutamisega. Pannakse pahaks mitte ainult sõda Iraagis ja Afganistanis, vaid ka sekkumist Euroopas nii I kui II maailmasõjas. Kõik olevat ainult omakasu püüdmiseks ja võimupiiride laiendamiseks. See kehtib ka Marshalli plaani abi kohta pärast viimast sõda. Lääne sümpaatiaga eestlasi iseloomustatakse kui USA tallalakkujaid. Sama tige kriitika kõlab Euroopa Liidu suhtes, Eesti olevat juba kaotanud oma iseseisvuse, muutunud eurokolhoosiks. Polevat isegi võimalust väljaastumiseks. Sellega viidatakse nähtavasti N. Liidule, kus oli see võimalus, samuti palju teisi „vabadusi“?

Need kommenteerijad paljastavad vahel oma tausta, kui nad tsiteerivad „saksa tähtedega“ kirjutatud nimede varjus oma arvamusi. Näiteks on saksa filosoof Hegel neil „Gegel“. Nime „D. K. Golbrait“ taga peitub ameerika majandusteadlane John Kenneth Galbraith. Kirjutajate lähtekoht on kirillitsas.

Äärmused kohtuvad, osalt langevad kirillitsistide vaated kokku nende iseseisvuslastega, kes arvavad, et isolatsiooniga tuleb õnn õuele, alles selle kaudu saavutatakse vabadus koos respektiga. Kas peavad eestlased viskama kõik lepingud tulle ja hakkama vabade ja sõltumatutena elama tänases imepisikeses ja põimunud maailmas imperialistliku Venemaa külje all? Uhke üksiolemise kuulutajad on sambapühakud, keda ei paista veenvat isegi viimane hoiatus – Gruusia saatus. Üks asi on soovunelm, teine geopoliitiline reaalsus. Venemaa peab ju Eestit oma põlisalaks.

Keegi kirjutas, et kuigi üldiselt tahetakse kommunismi hukka mõista, nõutakse, et sellega kaasneks tingimata igasuguse antikommunismi lõplik väljajuurimine. Teine kommentaator konstateerib, et enamus praeguse ühiskonna valupunktidest on pärit nõukogude ajast ja tingitud selle aja mõtlemisest. Poleks vaja süüdistada peeglit, kui nägu viltu on. Parem proovime olla avatud maailmale ning truud oma kodule ja rahvusele, proovime saada harituks ja suureks vaimu läbi, nagu Hurt unistas. Meil on ju see võimalik, kui jätame sovjetlikkuse seljataha ning sammume sirgeseljaliselt ja enese väärtust tunnetades vastu paremale tulevikule, mis on ju siiski meie endi teha!

Veel üks kommentaar: „Meie juhtival poliitilisel seltskonnal on haigus, mida võib kokku võtta sõnaga rahvustundetus. See on halvim diagnoos, mida sel alal saab panna. Tõbi ei ole ravitav. Lahendus on letaalne.“ Seda on näha riiklikul tasemel. Keelati ära Alfons Rebase 100. sünnipäeva tähistamine ja hiljuti aset leidnud II maailmasõja vabadusvõitlejate kokkutulek Märjamaal; Sinimägedel viibis ainsa riigikogulasena Trivimi Velliste. Samal ajal lükatakse kogu aeg edasi Arnold Meri kohtuasja, lootes vikatimehe abile. Kohtu alla pole antud ühtki endist nimekamat julgeolekutegelast, silma hoitakse pigem veelgi peal tulisematel rahvuslastel.

Suuremat tähelepanu tuleks pühendada haprale iseseisvusele, mida katsuvad õõnestada endised tegelased. Nagu korduvalt tähele pandud: just nagu oleksid kõiges süüdi Eesti ja eestlased, kes lihtsalt ei vääri oma iseseisvust!

Eestlastele on Vabadussõda ja selle võit pühad. Neid propaganda abil ära solkida on pea võimatu. Kui otse ei saa, siis tuleb valida kõrvalteid. Nüüd avaneski ideaalne võimalus. Selge ja ühemõttelise Vabadussõja tähenduse vastu võitlemise asemele tuli rünnak mitte nii selge ja laiemalt mõtestatava sümboli vastu. Siin osutus mängumaa avaraks, mõtestamisvõimaluste rohkus andis võimalust vee segamiseks. Nagu on täheldanud Agu Uudelepp: „Segades tõde ja väljamõeldist, tõlgendab idanaabri propagandateenistus rajatavat monumenti oma tahtmist mööda.“ (Eesti Päevaleht 21.04., vt ka EE 02.05.). Selle mõttemalli on omaks võtnud ka mitmed eestlased, kes kahjuks ei oska läbi näha, et neid kasutatakse ära propagandasõjas.

Märkmed: