Ehkki arvamuslugusid pole kombeks fotodega illustreerida, kutsuks lugejat siinkohal heitma pilku ühele Istanbuli moshee minaretile. Kas ei meenuta see mitte stardivalmis raketti? Muide, minaret tähendavat araabia keeles tuletorni, seega valguseallikat. Aga millist valgust seesugune tuletorn merele heidab?
Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan on öelnud: „Minaretid on meie raketid, [mosheede] kuplid meie kiivrid, mosheed ise meie barakid ja ustavad [moslemid] meie armee.“
See võrdlus on tekitanud maailmas suurt vastukaja, kuna Türgi on ju sekulaarne maa, lääneriikide liitlane ja pealegi kuulub ta NATOsse. Kui juba Türgi peaminister sellise arvamusega välja tuleb, mida ütlevad siis tõelised islamiäärmuslased ja -fundamentalistid?
Pole saladus, et mosheede müüride vahel, kuhu võõrausulised pole sugugi oodatud, hautakse sõjaplaane ja terrorismiakte. Alles hiljuti võisime teleri vahendusel tutvuda sealt pärit nõudmistega. Vihastel väljaastumistel anti teada, et islam vallutab varsti kogu maailma.
Islami terrorivõrgustiku tegevus jõuab peatselt avalikkuse ette, kui 2001. aasta 9/11 rünnakute oletatav peakorraldaja Khalid Sheikh Mohammed astub koos oma nelja kaasosalisega New Yorgis tsiviilkohtu ette just endiste Maailma Kaubanduskeskuse tornide läheduses. See protsess nõuab New Yorgilt eriliste julgeolekumeetmete rakendamist ja väga suuri väljaminekuid. Võib arvata, et kohtuprotsessiga kaasneb islamiäärmuslaste uus vihapurse. Sellekohaseid ähvardusi on juba meedias edastatud. Kohtualune Mohammed ise on teinud järgmise küünilise avalduse: „Teie tapmine, terroriseerimine ja hävitamine on meie usuline kohustus ning vastus teie rünnakutele.“
Ajalehe National Post kommentaator Robert Fulford klassifitseerib 14. novembri lehes Mohammedi ja temasuguseid kui
a cult of misery and death, nentides, et moslemid pole vaenujalal mitte ainult kristlaste ja juutidega, vaid ka omavahel. Demokraatia põhimõtted on neile võõrad ja vastuvõtmatud. Selle võrsed hävitatakse juba eos. Äsjasest demokraatia sünni tipp-tähtpäevast, Berliini müüri langemise 20. aastapäevast mindi Lähis-Idas pea vaikides mööda, see ei paku sealmail mingit huvi.
Kevin Myers küsib 13. novembri Belfast Telegraph’is, miks hirm muudab meid jõuetuks islamiterrorismi ees. Ta viitab hiljutisele veresaunale USA suurimas sõjaväebaasis Fort Hood’is, kus ameerika n-ö kodukootud moslemist terrorist, major Nidal Malik Hassan pani toime kohutava terroriakti, mõrvates 13 inimest ja vigastades kümneid.
Ehkki enamus lääneriikide moslemeid soovib elada rahus ja heades suhetes oma kogukondadega, on nende hulgas paraku fundamentaliste, kes külvavad teadlikult ja sihilikult hirmu; nad ise elavad mingi väärastunud moraalikoodeksi alusel, mida toidavad koraanis sisalduvad „paganate“ ehk teiseusuliste vihkamisele ässitavad lõigud. Islamiterroristide kreedoks ja eneseteostuse ainsaks väljundiks näib olevat püha sõda ehk dzhihhaad, mida mõnedes mosheedes propageeritakse. Kas terroriorganisatsioonide või imaamide kihutustöö, aga muidugi ka isikliku veendumuse põhjal pannakse toime kohutavaid kuritegusid üle maailma – New Yorgis, Londonis, Mumbais, Somaalias, Iraagis, Afganistanis, Egiptuses, Austraalias ja mujal – seda lootuses pääseda paradiisi. Küllap on vaid aja küsimus, millises riigis terroristid järgnevalt pead tõstavad ja tapatalguid korraldavad. Ja see põhjustabki hirmu, mida Myers nimetab „islamofoobiaks“.
Mida siis teha sellest halvavast hirmust ülesaamiseks; kuidas sellele reageerida? Ei diplomaatilised vahendid, manitsused, majandussanktsioonid ega sõjaline sekkumine näi soovitud tulemusi andvat. Kuidas suudaksime mosheedes näha pühakodasid ja mitte barakke ning minarettides tuletorne ja mitte rakette – selles on küsimus. Kahjuks ei oska sellele vastata ei tipp-poliitikud, parimad ajakirjanikud ega kõrgeimad sõjaväelased.
