Eestis ilmus Aino Lepa teos „Vabaduse hinnaks on elu“, milles ta oma esitluse kohaselt paljastab 1500 Pärnumaa KGB agendi nimed. Mitme tegevuse on ta võtnud eraldi luubi alla.

Üheks on endine soomepoiss, laulumees Ottniel Jürissaar. Kuigi autoril on kindlad dokumenteeritud andmed tema värbamise kohta KGB agendiks, ei süüdista Lepp ei Jürissaart ega üldse kedagi otsesõnu „organitesse“ kuulumises, vaid esitab fakte. Ette heita inimestele, et keegi neist on soostunud hakkama KGB agendiks, on Lepa sõnul väga libe tee. Kui arhiivides leidubki dokumente, mis kinnitavad koostööd julgeolekuorganitega, ei tohi siiski kõike kullana võtta. Paljud kirjutasid värbamistunnistusele alla ähvarduste ja peksu sunnil. Tihti ei hakatud kaastööliseks, vaid põgeneti metsa.

Halastamatult ja nimeliselt toob Lepp aga avalikkuse ette inimeste kuriteod, mida ta on avastanud dokumentide alusel ja mis on 100% kinnitust leidnud. Üheks näiteks on Hundi-Jukuks kutsutud mõrvar-agendi Juhan Mäetalu, agendinimega Napoleon, tegevus. (Eesti Ekspress 21.10.2008).
Aino Lepp otsis ta üles; Eesti Ekspress toob ära külastuse kirjelduse, mis jätab masendava mulje. Mäetalu südamel lasub palju verd, ta on suurem süüdlane kui mõni väike küüditaja. Aga need KGB-agendid, kes andsid ennast üles, on kaitstud jälitamise ja karistuse eest! Kapo avaldab pikaajaliste vahedega mõned nimed, kes pole järginud üleskutset endast teatamiseks. Loodetavasti ei hakata Aino Leppa süüdistama nimede avalikustamise eest, ega ta ei riku isikukaitse seadust?

10 aasta eest kirjutas Virkko Lepassalu Juhan Mäetalu kohta pikema artikli („Napoleon pageb iseenda eest“, Luup 1998/7, lk. 54-56), kus on loetletud tema teadaolevaid ohvreid. Viidatakse kapole, kellel oleks vaja seda uurida, aga see ei tule nähtavasti kõne allagi? Kas on plaan täidetud ühe mõrvar-agendi süüdimõistmisega? Pealegi kehtib tema kohta süütuse presumptsioon – nii kaua, kui teda pole kohtulikult süüdi mõistetud, on ta süütu! Virkko Lepassalu artiklis eitab ta, et oleks kedagi tapnud või üles andnud. Kui Aino Lepp luges talle ette dokumendi, milles on juttu ühest tapmisest, milles ta on osalenud, eitas ta seda.

Kui ainult Pärnumaal on olnud 1500 agenti, siis peaks nende arv kogu Eestis olema hirmuäratav? Arv paistab siiski olevat liialdatud. Ega neist avalikult ei räägita, aga võrgukommentaarides leidub vahel viiteid nende tegevusele, kusjuures välditakse nime mainimist. Kas elab alateadvuses veel edasi natuke hirmu kättemaksu eest? Nende süüd pole lihtne tõestada, sest kui nad on ennast üles andnud, on nad nagu varem avalikustamise eest kaitstud. Siin kehtib kummaline järjepidevus.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on ainult üksikuid endise süsteemi teenreid, kes osalesid eestlaste paremiku likvideerimisel, vastutusele võetud. Need on peamiselt küüditamisel osalenud, mõned on saanud tingimisi karistused, aga suuremate tegelaste puhul ollakse tagasihoidlikumad, oodatakse ülemkohtunik Surma sekkumist, kes paneb kohtuasjale punkti. Sellega lahenes Vassili Riisi kohtuasi, nüüd oodatakse sama Arnold Meri puhul.

See on väga laiahaardeline teema. Ülemkohtunik Surm on lahendamiseks ära kutsunud mitmeid, nende hulgas hävituspataljonlase ja kirjanduspolitruki Endel Sõgeli, kes sai elu lõpuni oma tegude eest aruandmise asemel loomingulist toetust. Viimati oli Surma kliendiks kirjanik Uno Laht, keda Eesti Kirjanike Liit nekroloogis iseloomustab kui näidet andeka eestlase eksikäikudest segase sajandi sogases lainetuses. Tema minevikukoorem on vastumeelsust äratav. Ta kuulus 1941. a. hävituspataljoni ja oli 1944-1946 Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi operatiivtöötaja. Ei andnud ennast üles, avaldati kapo nimekirjas, millele ta vilistas. Tema eneseõigustamise katses „Jeestlased, nende jänkipoodid ning muud balti pudrulõuad“ (1995) on segamini puder ja kapsad terava satiiriga, mida iseloomustab äärmine ülbus. Selle taustal on kahju tema ohvritest, kellest enamuse suu on suletud. Sõna on võtnud major Friedrich Kure tütar, aga Laht esitleb end koguni tema elupäästjana. Ta uhkustab oma heade tutvustega pagulaste hulgas, samal ajal naeruvääristades nende püüdlusi. ENSV-aegsetest valedest kubisevas intervjuus vene agentuurile REGNUM 2004. a. väidab ta, et Eesti ametlik ajalugu olevat legendide, väljamõeldiste ja hirmulugude kogum. 2005. a. väitis ta koos Arnold Meriga Kallavere keskkoolis, et Eesti okupeerimist N. Liidu poolt 1940. a. ei toimunud ja et Eesti palus ise liitumist. Kuigi ta osales mõlemal suurküüditamisel ja ei kahetse seda, pole kapo tema tegevuse vastu huvi tundnud, samuti sai ta jätkuvalt loomingulist toetust. Siin on midagi ebaloogilist, nagu mitte Eesti Vabariigi, vaid pigem ENSV järjepidevus, mida püütakse varjata mõne väiksema tegelase kohtu ette viimisega, millega kaasneb otsusega viivitamine.

Märkmed: