Eesti Elu
Kommentaar: Ma ei vaiki ikka veel...
Arvamus 04 Jun 2010 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/06/28509_1_t.jpg
Seda tiitlit kannab hiljuti ilmunud Mart-Olav Nikluse kogumik, mis sisaldab tema artikleid ja panust käsitlevaid materjale. Seda lugedes meenus aeg, mil ta oli Eesti vabadusvõitluse sümboliks, kui temast kirjutati ka tihti Lääne ajakirjanduses. Tema saatus äratas tähelepanu ka kõrgemal poliitilisel tasemel. 1981. a. võttis USA Kongress vastu resolutsiooni, milles nõuti okupatsioonivõimudelt Nikluse vabastamist ja poliitilise tagakiusamise lõpetamist.

Tema panus ja sellele järgnev tagakiusamine algas olukorda paljastavate fotodega, jätkus kohtuloo ja tema käitumisega laagris. Taanis oli tookord meie koosviibimistel kindlaks päevakorra punktiks toetuse kogumine poliitvangide abistamiseks. Tulemus läks teele Rootsi kaudu, polnud just väikesed summad. Loodetavasti oli natuke kasu, aga eks võtnud võimud ka lõivu. Nüüd on ta küll vaba, saab ka võtta sõna, mida aga ei panda tähele, ta jääb hüüdjaks hääleks kõrbes. Ajaloolasena tean, et see ongi tihti idealistlike vabadusvõitlejate saatus, kes on kehtiva süsteemi suhtes liiga põikpäised. Enamikus jäävad peale pragmaatikud, kes oskavad ära kasutada kehtivat olukorda.

Mart Niklus on aktiivne mitmel rindel. Mitte ainult rahvusvaheliselt esindamas sovetiaja Eesti teisitimõtlejaid, vaid ka bioloogina-ornitoloogina ja tõlkijana. Ta on tõlkinud eesti keelde Charles Darwini peateoseid, „Autobiograafia“ ilmus trükist septembris 2006. Loodetavasti ilmub varsti eesti keeles ka tema läbi raskete aastate ja probleemide tõlgitud Darwini põhiteos The Origin of Species (Liikide tekkimine), mis on juba ammu ilmunud paljudes teistes keeltes.

Meenutagem Nikluse tausta. Ta oli palju aastaid (1958-1966, 1976, 1980-1988) NSV Liidu meelsusvang. Rahumeelses vabadusvõitluses tegi ta koostööd teiste rahvaste ja eriti teiste Balti riikide esindajatega. Ta on taotlenud Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel taasiseseisvunud Eesti poliitikaelus niihästi parlamendis kui ka mitmesugustel kodanikeühiskonna foorumitel. Vastupanuliikumise paljude algatuste (avalikud kirjad, pöördumised, selgitustöö jms) kõrval oli Niklus 1979 Balti Apelli üks koostajaid. Viimane TEA entsüklopeedia avastas Balti Apelli alles pärast seda, kui Niklus oli juhtinud tähelepanu selle puudumisele vastavas köites.

Niklus rehabiliteeriti 1991. a., kuna jõuti järeldusele, et tal süüd pole.Tuli ette sedagi, et needsamad kohtunikud, kes varem olid vastupanuliikujaid vanglakaristust kandma mõistnud, nüüd need meelsusvangid ka rehabiliteerisid. Kuna neil polnud süüd, pidi loogiliselt süü ahistamises ja varasemas kohtuotsuses bumerangina langema julgeoleku ja kohtujuristide kaela, mida aga ei juhtunud. Mõnel nende protsessidega seotud juristil polnud see takistuseks karjääri jätkamiseks, isegi ministriportfelli saavutamiseks.

Mart Niklusele pole kuigi palju sõna antud. On siiski tähistatud tema sünnipäevi. Juba 1974. a. avaldas nimekas ENSV väliskommentaator Vambola Põder (1929-1993, NLKP liige 1958–1990, 1992.a. Riigikogu kuningriiklasest liige) ajakirjas Pikker raevuka Reaganit ja Niklust laimava artikli, millele lisas karikatuuri praegu veelgi aktiivne Hugo Hiibus.

Oma 70. sünnipäeva puhul 2004. a. avaldas Niklus teose „Mind ei tapetud õigel ajal“, mis sisaldab artikleid, kõnesid, avalikke kirju ja intervjuusid aastaist 1992–2003.

Mart Niklus jätkas näiliselt lootusetut vabadusvõitlust, mis algas Sinimägedes ja viidi 1950ndate aastateni edasi metsavendade punkrites. Tema koos mitte ainult mõtte-, vaid ka tegevus- ja kannatuskaaslastega päästis eesti rahva au ja ergutas pagulaste samasuunalisi püüdlusi. Enn Tarto on teda nimetanud Eesti vabadusvõitluse lipulaevaks ja piksevardaks (Kultuur ja Elu nr 4, 2003).

Talle on pakkunud konkurentsi mitmed sovetiaegsed Moskva bojaaride kingapaelte sidujad, kes nüüd väidavad, et sidusid väga lõdvalt, nii et paelad läksid lahti ja panid jalatsikandjad komistama. Komistades tõmbasid nad endaga kaasa N. Liidu, mille varing on järelikult truualamlike teenrite, nende endi väitel tõeliste vabadusvõitlejate, panuse tulemuseks. Enesekiitus on tihti piiritu.

Niklus ei vaikinud soveti ajal ega vaiki ka nüüd. Tema, eriti endistele tegelastele ebameeldivaid sõnavõtte, eelistatakse ignoreerida, teda ennast mõnikord ka varemal eeskujul isiklike rünnakutega halvustada. Tal on olnud probleeme, loomulikult võib ka olla lahkarvamusi. Neid on pikaajalise hea kontakti jooksul olnud meilgi, aga see ei vähenda respekti tema panuse vastu.

Rahvusvaheline Tähtede Register (International Star Registry, USA) andis Draakoni tähtkujus ühele tähele tema nime. Teise eestlasena on sellise au pälvinud kommunistliku poliitilise mõrva ohver Jüri Kukk, kelle mälestuse jäädvustamise eest on aastaid võidelnud saatusekaaslane Niklus. Tema ise jääb silmapaistvaks täheks Eesti vabadusvõitluse ajaloo taevalaotuses.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus