Andrus Kivirähk

(Ilmunud 26. septembri Eesti Päevalehes, avaldatud siinkohal Eesti Päevalehe ja autori nõusolekul)

Eesti riik müüb maha oma osaluse Eesti Telekomis. Väga õige, kes on vaene, see peabki hakkama müüma ja oma majapidamist jupi kaupa rahaks tegema!

Sõjaajal, kui toidukraami nappis, käisid inimesed ikka täikal ja vahetasid oma vara leiva vastu. Vaene papa Carlo müüs maha oma kuue ja ostis Buratinole aabitsa, vaene Buratino müüs maha aabitsa ja ostis pileti nukuteatrisse.

Ka praegu võib mõne turu väravas näha vaeseid inimesi, kes üritavad maha parseldada oma vanu taldrikuid ja panne. Niisamuti tuleb toimida ka vaesel riigil. Kui eelarves raha otsa saab, vinnab minister piltlikult öeldes mõne vaiba õlale või torkab kotti vaasi ja kõnnib täikale. Ning õhtul on, mida lauale panna.

Lõpuks jääb majapidamine sel viisil toimides muidugi päris lagedaks. Aga see on ka omamoodi positiivne, sest pole enam tarvis nii palju kraamida. Ja kui näiteks kogu kodutehnika on maha müüdud, siis pole enam põhjust muretseda, et mõni kallis aparaat rikki võib minna. On vaba ja sundimatu olemine, inimene elab kui linnuke oksal.

Raha ei kao

Mõnevõrra üllatav on muidugi see, et alati, kui mõned on sunnitud hakkama kriisi tõttu oma varandust maha müüma, leidub teisi, keda see kriis otsekui ei puudutakski ning kellel on piisavalt vahendeid, et müügis olevaid asju osta.

Leningradi blokaadist rääkides meenutatakse, kuidas inimesed tassisid turule viimase, mis neil hinge taga oli, selleks et osta killukenegi leiba. Kõik müüdi maha: mööbel, riided... Kallid lühtrid ja hõbeehted vahetati toidupalukeste vastu. Aga järelikult pidi leiduma ka neid, kes ostsid.
Vastukaaluks nendele, kes naasid turult leivaraasukesega ja asusid õnnelikult seda nosima, pidi leiduma ka neid, kes keset blokaadis ägavat linna tatsasid koju, kukil uhke laearmatuur. Kes läksid turule üleliigse leivaga ning tulid tagasi sõrmuste ja prossidega.

Sedasi kuhjusid sõjaajal nendetaoliste kätte kahtlemata terved varandused. Milleks? Eks ikka selleks, et kui kriis kunagi nende õuele jõuab, oleks, mida müüa. Et ebavajalikku vajaliku vastu vahetada, tuleb see ebavajalik kõigepealt osta. Loogiline ju.

Raha ja rikkused ei kao, nad lihtsalt vahetavad omanikke. Nagu näiteks juhtus eesti ärimeeste koorekihi miljonitega, mille abil loodeti teenida ülisuurt tulu kusagil Armeenias ja Aserbaidzhaanis. See on iseenesest väga lõbus lugu. Raha kanti üle – ja see kadus. Või õigemini – ei kadunud ta kuhugi, kusagil on ta alles, ainult et eesti ärimehed ei tea, kus. Mõni armeenlane või aser on nüüd palju rikkam kui varem. Kuid pole kahtlustki, et ega ta rikkaks jää. Kord läheb temagi ahnusest lolliks, teeb mingi tulusana näiva, kuid tegelikult ogaravõitu investeeringu – ja läinud need miljonid ongi. Kellegi kolmanda taskusse.


Aktsia pole söödav


Kusjuures kahtlemata ongi ju tegemist üleliigse rahaga. Rahaga, millega inimene enam mitte midagi tarka teha ei oska. Sest raha, mis ei ole üleliigne, kulub vajalike asjade peale. Selline raha leiab alati tarvilikku rakendust, täidab kõhtu, soojendab selga või kosutab vaimu ega lähe sel kombel peaaegu mitte kunagi kaotsi. Aga kui inimene viib oma raha börsile, siis tähendab see seda, et talle polegi seda raha sisuliselt tarvis. See raha on üle. Inimese elulised vajadused on rahuldatud, aga selle asemel et nüüd mõnusalt leiba luusse lasta ning tunda rõõmu, et midagi veel ka tagavaraks jäi, meenub talle kusagilt kuuldud hüüdlause, et raha tuleb teenima panna. Ei tohi niisama hoida, peab tulusalt investeerima! Inimest haarab ahnus, üks seitsmest surmapatust ja ta mõtleb: ehk saaks teha kuidagi nii, et seda üleliigset raha oleks veelgi rohkem!

Ja siis tulebki mängu börs, tulevad mängu aktsiad. Mida põrgut teeb inimene aktsiaga? Süüa see ei sünni, selga ei pane, lugeda pole seda huvitav... Aktsia ostmine on selge sümptom sellest, et inimene ei oska enam oma rahaga mitte midagi mõistlikku peale hakata. Tal on seda liiga palju ning ta hakkab kokku ostma mingit jama, lootes, et see jama kasumit teenib. Oletame, et tehing ongi edukas ja kasum ei lase ennast oodata. Ja edasi? Loll ostab veelgi rohkem aktsiad! Tal on enda meelest raha ikka veel liiga vähe, ehkki tegelikult on tal seda juba ammu liiga palju. Ja siis ongi ju päris õiglane ja paras, kui ta sellest rängast koormast lõpuks ilma jääb.

Aga tuleme tagasi loo algusesse, vaese Eesti riigi juurde. Õnneks on ilmas veel rikkaid, kes on nõus meilt ostma. Ja seda võib loomulikult ära kasutada ning sel kombel, turuväravas seistes, oma eelarvesse lisaraha teenida. Aga millegipärast meenub mulle siinkohal nõukogude kirjaniku Nikolai Pogodini näidend „Kremli kellad“, mille tegevus toimub vahetult pärast bolshevike riigipööret. Endine insener Zabelin käib iga päev turul tikke müümas ja teenib sedasi oma perele elatist. Lõpuks satub Lenin talle peale ja paneb inseneri tegevust pahaks. Töörahva juht keelab Zabelinil tikkudega kauplemise ja määrab ta ehitama elektrijaamu.

Ning tegelikult meeldibki see töö Zabelinile rohkem, sest olgem ausad: elektrijaama ehitamine on küll kindlasti raskem, aga samas ka oluliselt loomingulisem tegevus kui tuletikkude müümine.

Märkmed: