Need, kes on püüdnud midagi liivale kirjutada, teavad, et see on lootusetu ettevõtmine. Lühikese aja pärast pole sellest enam midagi järel. Isegi omaaegses rangete seaduste ja ettekirjutustega Iisraelis võis liivale muretult kirjutada kõike, mis pähe tuli – isegi solvanguid, laimu jne. Igaüks teadis, et kirjutatu hajus peatselt ja pakkus ehk rahuldust kirjutajale endale (umbes nii, nagu Londoni kuulsas Hyde pargis kõnelejatele). Hoopis teisiti olid lood kivisse raiutud või papüürusele ja pärgamendile jäädvustatud tekstidega – need jäid ju püsima. Selle tõestuseks on praegu Ontario Kuningliku Muuseumi näitusel eksponeeritavad „Surnumere rullid“ – üle 2000 a. vanused Qumrani koobastest 1947. a leitud Piibli tekstid. Imede ime – need on ikka veel loetavad!

USA ja Kanada õliliivad

Nüüd aga hoopis teistsugusest liivast ja tekstidest. Ajakirja MACLEANS Washingtoni büroo korrespondent Luiza Ch. Savage käsitles hiljuti pikemas artiklis Why Barack Obama is bad for Canada Kanada-USA suhteid. Kui üks tõmmu daam märkas rongis allakirjutanu käes selle artikli pealkirja, hakkas ta suure häälega naerma ja küsis: „Ega te seda ometi tõsiselt võta!?“ Artiklit on siiski põhjust tõsiselt võtta, sest ajakirjanik selgitab, miks tal õigus on.

Kui president Obama viibis veebruarikuus Kanadas, kinnitas ta, et armastab Kanadat ja et põhjanaabri näol on USA jaoks tegemist parima sõbra ja aatekaaslasega, ning lubas teha kõik naaberriikide heade suhete edendamiseks. Nagu tänapäeval kombeks, jäädvustasid ajakirjanikud need sõnad ja need läksid internetti, kus igaüks võib neid uuesti lugeda. Nii polnud see mitte liivale kirjutatud tekst. Samasse on talletatud aga ka Obama presidendikampaania aegne mõtteavaldus: „Me teeme lõpu Ameerika sõltuvusele räpasest, kahanevast ja ohtlikult kallist õlist.“ (Ajakirjanikele kangastus kohe Alberta musta värvi õlirikas liiv.)

Ühe olulise osa moodustavadki Kanada-USA headest naabersuhetest 1,2 miljoni barrelilised päevased õlitarned Albertast ja Saskatchewanist USAsse, mis ajapikku peaksid kava kohaselt kasvama koguni 4 miljonile. Nagu Savage kirjutab, on see perspektiiv Kanadale eluliselt tähtis nii sisemajanduse kogutoodangu kui töökohtade potentsiaalse kasvu tõttu.

Nüüd on aga president Obama seadnud prioriteediks keskkonnakaitse, sh kasvuhoonegaaside vähendamise. Tehnoloogiliselt keerulisel õliliivade töötlemisel paiskub õhku tavapärasest 15% võrra rohkem kahjulikke gaase, rääkimata suurtest kahjudest maastikule.

Kui president George W. Bush nägi Lääne-Kanada õliliivades kogu Põhja-Ameerika strateegilist ressurssi, siis on president Obama ja demokraatide enamusega Kongress teinud Savage’i hinnangul U-pöörde ning seadnud Kanada majanduse keerulisse olukorda. Kas president Obama sõnad olid tegelikult mittemidagiütlevad, lihtsalt liivale kirjutatud, mille eest pole vaja vastutust kanda?

Kanada uudisteagentuur Canwest News Service tõdes hiljuti, et „roheliseks“ muutuvale USA-le pole enam kaugeltki kerge õli müüa. Alberta oma „räpase õliga“ on USA praeguse administratsiooni silmis ilmselt oma tähtsuse ja huvi minetanud. Alberta esindaja Washington D.C.-s Gary Mar ütleb, et kui tema ülesandeks oli varem õli müüa, siis nüüd – seda kaitsta. Viimastel kuudel ongi juba kehtivate õlitarnete lepete ümber olnud legaalseid võitlusi, mis võivad Kanada majandusele avaldada dramaatilist mõju.

USA lubab 2020. aastaks vähendada 17% võrra kasvuhoonegaaside emissiooni võrreldes 2005. aastaga, parandamaks õhu kvaliteeti. Sellest eesmärgist johtuvalt on Ühendriikides käimas intensiivne kampaania alternatiivsete energialiikide kasutuselevõtuks. Obama on rõhutanud, et tee majandussurutisest väljumiseks läheb läbi „puhta“ energiaga majanduse, unustades nähtavasti, et praktiliselt USA läve ees on 173 miljardit barrelit taastuvaid ja kerge vaevaga tarnitavaid õlivarusid.


Valgus tunneli otsas

Et Alberta oma hiiglasliku õliressursiga mängib maailmas endiselt tähtsat osa, seda tõestab Hiinas tärganud huvi selle vastu.

2. sept. Edmonton Journal kirjutab: „Majandussurutise ajal, mil Alberta tohutud õliressursid kannatavad madalate toornafta hindade, muutuva keskkonnapoliitika ja segadust tekitava nimetuse „tõrvaliivad“ (tarsands) tõttu, on uued rahvusvahelised „mängurid“ välja ilmunud, kes väljendavad oma usaldust $1,9 miljardilise investeeringuga.“ Jutt on õli-januse ja jõuka Hiina riiklikust firmast PetroChina International Investment Co. Ltd.. Alberta ja Saskatchewani ressursside vastu on lehe andmetel huvi ilmutanud ka eurooplased (France's Total ja Norway's Statoil).

Kuid siin varitsevad mõned ohud ka. Kes näiteks Kanadas sooviks sattuda sõltuvusse domineerivast puna-Hiinast, näidaku ta aeg-ajalt kuitahes kapitalistlikku nägu? Hiina soovib Lääne-Kanadasse tuua ka oma madalapalgalisi töölisi, mis tekitab kahtlemata pingeid.

Et aga Hiina naftavajadus on tohutu, moodustades praegu 8,1 miljonit barrelit päevas ning tõustes iga aastaga, võib see asjaolu sundida hiinlasi Kanada lepingutingimusi aktsepteerima ja järgima. Seetõttu tuleks need väga hoolikalt läbi mõelda ja kirja panna.

Majandus on eelkõige konkurents, võitlus paremate turgude ja võimaluste pärast, kus midagi ei tohi juhuse hooleks jätta ega liivale kirjutada. Eriti siis, kui tegemist on liivast leitava hinnalise varaga.

Märkmed: