Kommentaar: Leinapäeva tähistamisest
Arvamus 30 Jun 2006 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti lehtedes meenutati leinapäeva mitmel kombel. Uudistes märgiti ära, et kunagi pole heisatud nii vähe leinalippe. Näiteks toodi ka Keskerakonna peakorter. Riigijuhtide (Rüütel, Ansip, Varek) päevakohane ühisavaldus on ebamäärase sõnastusega.

Räägitakse mingist võõrvõimust ja totalitaarsest rezhiimist, mitte N. Liidust ja kommunismist. See on ka arusaadav, kuna avalduse taga on selle endised teenrid, kes ei taha tunda oma vana peremeest. Neil lasub nähtavasti ikka veel mingi parteiline vastutus, mis sunnib valima sõnu.

Venemaa suursaadik Konstantin Provalov ütles diplomaatilise korpuse esindajana küüditamise aastapäeva mälestustalitusel, et 20. sajandi kannatused ei peaks täna rahvaid lahutama, vaid liitma. Kui tal oleks natuke sündsustunnet, oleks ta saatnud mõne teise riigi esindaja. Kannatused võivad liita kannatajaid, aga mitte ohvrit ja kurjategijat. Kuni kurjategija pole tunnistanud oma süüd, jääb ta ikkagi kurjategijaks – ja tema liit oma ohvriga võib viimasele osutuda üsna saatuslikuks.

Vastuseks Memento esimehe Leo Õispuu kõnele, milles nõuti Eesti valitsuselt Venemaa veenmist, kuni see tunnistab Eesti okupeerimist, ütles Provalov, et Venemaa ei kaalu taolisi samme ning selline temaatika jäägu ajaloolaste pärusmaaks. Ega ajaloolased ei okupeeri, seda teevad siiski riigid!

Europarlament mälestas küüditamisohvreid, Eesti Riigikogu võttis vastu Delfi seaduse.

Postimees eelistas oma juhtkirjas rääkida kägistavast pangateenusest ja peauudiseks oli Metallica kontsert. Seda eelistas küüditamise mälestamisele ka peaminister Andrus Ansip. Eesti Päevaleht lähtus oma juhtkirjas Lennart Meri tsitaadist „Öö, millega värviti nooruke Eesti halliks”.

Uudiseks on ka Rüütli ülistusteos, mida esitletakse kui „lugu mehest, kes esimese Eesti riigimehena ütles Moskva võimudele «EI». Seda nii 70-ndatel, 80-ndatel, 90-ndatel kui ka 2005. aastal. Tema „ei“ võimsust ja tulemusi me oma iseseisvas Eestis täna naudimegi.” Seda võis ta ju omaette eesti keeles pomiseda, aga Karl Vaino 1978. aasta venestusliinile ütles ta nähtavasti vene keeles „da”, samuti „njet” Eesti Vabariigi taastamissoovile veel nii hilja kui 1988. aastal. Selle ignoreerimiseks on tal oma ajaloolased, kes võivad ka nautida Provalovi soosingut.

Provalovil polegi vaja otsida ajaloolasi kaugelt, ka Eestis seavad mõned purjesid idatuule järgi. Siin ainult üks näide, mida esindab kompartei jäänukite, Eesti Vasakpartei juhtkonna liige Malle Salupere. Tema isa, II klassi Raudristi kavaler, kes sai sõjatribunalis 20 + 5, hukkus juba 1945. aastal Norilskis ja pere küüditati 1949. aastal. Tütar lunastab isa patte ja kirjutab ajalugu, mis on ENSV-aegse uus versioon. Oma Ajalehes Kesknädal ilmunud leinapäeva artiklis „Harimatuse mõrud viljad” väidab ta, et oleme oma ajaloo taandanud kunstmütoloogiaks, millesse paljud kirglikult usuvad, sama kirglikult fakte eirates. Tema arvates ei tunnistaks mitte ükski rahvusvaheline kohus Eesti vägivaldset okupeerimist 1940. või 1944. aastal, vaid kasutaks meie parteipoliitikute viimaste aastate lemmikväljendit „juriidiliselt oli kõik korrektne”. Aga mis toimus 17. juunil 1940? Salupere loogika kohaselt ei okupeerinud ju Saksamaa 1939. a. märtsis Tshehhoslovakkiat. Kui ta jätkab: „Eesti liideti N.Liitu 1938. aasta valimisseaduse alusel valitud Riigivolikogu „palvel” ja president Pätsi „õnnistusel”, unustab ta, et 14.-15. juulil 1940 toimunud nn Riigivolikogu valimistel rikuti jõhkralt valimisseadust. Mingist „juriidilisest korrektsusest“ ei saa nende valimiste puhul küll rääkida. Kõik „Töötava Rahva Liidu“ vastaskandidaadid peale ühe kõrvaldati; valimistulemusi võltsiti jne.

Salupere arvates ei põhinenud Eesti Vabariigi 50 aastat kestnud inkorporatsioon Nõukogude Liitu vaid Stalini–Hitleri salalepingul, vaid see fikseeriti USA presidendi Roosevelti, Suurbritannia peaministri Churchilli ja N. Liidu liidri Stalini kokkuleppega. Ta jätkab: „Nimetatud lepetele tugineb kogu sõjajärgne poliitika, eelkõige aga kõigi Euroopa riikide osalusel sõlmitud Helsingi lepped sõjajärgsete piiride puutumatuse kohta.“ Kui USA Kongressis ratifitseeriti Helsingi lõppakt, siis lisati sinna lisaklausel, et see ei ole käsitletav Balti riikide N. Liitu inkorporeerimise tunnustamisena.

Salupere püüab kogu aeg venelasi puhtaks pesta ja õigustada, näiteks ka väites, et Eestis ei hävitanud mälestussambaid mingid venelased, vaid ikka ülipüüdlikud eestlased, kes alati olid ka küüditamise eesotsas. Samal ajal kaitseb ta pronksmeest, aga neil meestel, kes meie inimesi vagunitesse loopisid ja nagu loomi tapsid ja küüditasid, oli seljas tema munder. Võib-olla leinab ta ka seda, et tal ei õnnestunud vabadusetahet alla suruda ega hävitada? Salupere ei paista seda tahet hindavat kuigi kõrgelt. Mis oleks selle kohta öelnud tema Norilskis hukkunud isa?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus