Eesti Elu
Kommentaar: Laululoitsudest üldlaulupeol
Arvamus 10 Jul 2009 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Laulupidu on Eesti Nokia!

1869. a. esimest üldlaulupidu Tartus loetakse meie rahvusliku liikumise üheks tipphetkeks. Selle korraldajad tabasid ära midagi väga olulist ja vajalikku meie rahva püsimajäämiseks. Muidu poleks ju võimalik, et üks rahvas laulab 140 aastat ning tuleb ikka ja jälle kokku, et koos laulda, kusjuures protsentuaalselt võtab sellest peost osa nii suur osa meist, et ühelgi teisel rahval pole midagi taolist vastu panna. Laulupidu on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse unikaalse ja hoidmist vääriva traditsioonina kogu maailma kultuuri jaoks.

Kuid laulupeo vägi ja võlu seisneb eelkõige selles, et see toimub sisemise vajaduse sunnil ning ta on sedavõrd kõrge energeetilise laenguga, et välismaalasedki, kes ehk meie loitsude sõnadest aru ei saa, tunnetavad selle erilisust ja tulevad siia tagasi sellest rituaalist hingelist katarsist saama. Laulupidu on Eesti riigi ja rahva üks tugevamaid positiivseid märke maailmale. Otsides uusi väljundeid, ei tohiks unustada seda meie olulist rahvuslikku väärtust.

Aeg antud laulda...

Läänemere äärne suvi on ilus, kuid vihm kuulub paratamatult selle juurde. Iga peol osaleja sooviks loomulikult ilusat ilma, kuid looduse vastu me ei saa. 2009. a. laulupidu oli eriline, sest vaatamata raskele majanduslikule olukorrale või just selle tõttu, oli tänavu laulupeole kogunenud eriti palju positiivselt laetud inimesi. Peo üheks kulminatsiooniks kujunes lauljate-tantsijate lõputu rongkäik, mis kestis kaks tundi kauem, kui peo korraldajad olid planeerinud.

Kõrvalt vaadates oli tunne, et ilmataat, kes ilmselt ise on suur laulusõber, oli peo jaoks andnud ilusa ilma mitte ainult rongkäigu ajaks, vaid ka vähemalt paariks tunniks laulude nautimiseks. Kuid peo korraldajad ei saanud nähtavasti looduse märkidest aru ega osanud kasutada maksimaalselt seda aega, mis taevaste jõudude poolt oli ehk laulude nautimiseks määratud. Tagantjärele on kõik palju targemad ja eks kõrvaltvaatajatel (televaatajatel) oli hea konstateerida, et näete, kui korraldajad oleksid suutnud peoga alustada planeeritud ajal, siis olnuks publikul võimalus seda pikemat aega imeilusal õhtul nautida. Ehkki meie laulupeoline on vihmaga harjunud, pole vihmane pidu ikka päriselt see. Me võime küll olla veelinnurahvas, nagu arvas kunagi Lennart Meri, aga päris veerahvas me siiski pole.

Laulupeo rongkäigust 2009 ja uuest ärkamisajast

Juba XXV üldlaulupeo rongkäigu alguses oli eriline tunne, et midagi uut on õhus. Loomulikult on igaühel oma isiklik laulupeo kogemus. On veel neidki, kes ajaloolisel 1969. a. üldlaulupeol osalesid. Ehkki tollane rezhiim püüdis näidata, nagu tulnuks kõik hea vaid nõukogude süsteemilt, sattus ta just 1969. a. kimbatusse, kui eestlased tähistasid oma esimese laulupeo 100. juubelit. Ja see pani peoliste südamed eriliselt tuksuma. 20 aastat hiljem seisis aga juba uus eestlaste põlvkond Balti ketis ning laulis kuulsatel öölaulupidudel end kogu maailma imestuseks väga intelligentselt ja mõjusalt vabaks. Ja nüüd, 2009. a., oli vanaisade ja isade kõrvale astunud lastelaste, vabas Eestis sündinud laulva revolutsiooni õnnelik põlvkond.


Laulupidu kui poliitiline unenägu

Meie probleemiks on olnud riigimeeste vähene oskus kaasata rahvast Eesti arengusse. Majanduskriis on meie poliitilise eliidi tegemised enam tõstnud rahva huviorbiiti kui majanduslikult soodsamatel aegadel. Rahvas vaatab üha kriitilisemalt valitsejate tegevusele. Demokraatlikule riigile omaselt leitakse, et poliitikud on eeskätt siiski rahva teenrid, kelle heaolu aluseks on rahvalt kogutavad maksud. Eesti ühiskond on väike ja inimeste vahelised sidemed seetõttu väga tihedad. Kahjuks pole meie poliitikud suutnud seda fenomeni endale selgeks teha ega positiivselt ära kasutada.

Tänases majanduskriisis ei taheta näha enda tegematajätmisi ja valearvestusi. Nii oleks Eesti võinud 2007. a. üle minna eurole ja tänaseks oleks uuele valuutale ülemineku shokk ühiskonnas juba üle elatud. Kuid just nüüd, üleilmse majanduskriisi ajal käivad ettevalmistused eurole üleminekuks, mis toovad rahvale mõttetut valu ja lisaraskusi. Seda võiks võrrelda laulupeoga, kus planeeritud alguse venimine tõi peolistele vihmasaju kaela, nii et nad läbimärgade ja lõdisevatena ei saanud pidu nautida. Tuleb välja, et meie laulupeo ja riigi valitsemise vahel on enamgi sarnasust, kui me ehk oskame arvata.

Kuid 2009. a. laulupidu lisas midagi julgustavat meie poliitilisele kultuurile. Väga suur teene selles oli president Ilvesel perega. Selle asemel, et seista kuskil tribüünil või VIP kohal, viibis ta koos abikaasa ja tütrega rahva hulgas. See äratas lauljates soovi teda tervitada rõõmsate hüüetega, ehkki oleme teadupärast rahvas, „kes saksa ees ei kummarda“.

President ootas ära ka oma Viljandimaa koduvalla koorid ja astus siis koos perega nende hulka, et koos „oma valla rahvaga“ kõndida rongkäigus laulukaare alla. Küllap hakkas nii mõnigi meie poliitik seda nähes mõtlema, kas järgmisel laulupeol on ka temal oma valla rahvaga selline side, et saaks ka rõõmuga koos nendega laulupeolisena lustida.

II maailmasõja okupatsioonirezhiimid püüdsid ju meie ühistunnet lõhkuda ja, ehkki küll ebaõnnestunult, vormida meist mingit homo soveticust. Eesti rahvas on tugev siis, kui meil kõigil olemas oma küla, valla, kihelkonna jne identiteet.

Laulupidu kui suur ESTO!

2009. a. ESTO toimus Saksamaal Münsteris ja sellest ei kujunenud varasematega võrreldavat väga suurt väliseesti üritust. Võib arvata, et enamus väliseestlasi eelistas sõita otse Eestisse, laulu- ja tantsupeole.

Vaadates laulupeo rongkäigu peas kõndinud eestlaste koore laiast maailmast (eriti palju oli neid Kanadast ja USAst), tundus, et laulupeo rongkäik, mis kestis vahetpidamata ligi neli tundi, oligi suurim ESTO! Küllap viivad need väliseestlased, kes said Tallinnas osaleda laulupeolistena ühises laulmises ja ühises hingamises, koju mõtte, et eestlaste ESTO saab täna olla vaid esiisade vabal maal. Kokku võib saada igal pool maailmas ja arutada oma asju ning vahetada kogemusi, kuid nagu kõik maailma moslemid peavad kord ära käima oma pühas linnas, Mekas, on iga eestlase hingele hädavajalik kasvõi üks kord elus osaleda Eestis laulupeol aasta kaunimal, valgete ööde ajal. Siis ei saa ka unustada oma kuulumist selle laulva rahva hulka.

Suu laulab....

Vahel oma igapäevaseid töid tehes tabad end tuntud laulu mõttelt, et „suu laulab, süda muretseb“. Selline pidev muretsemine tänase ja homse pärast paistab olevat meie rahvusele omane. Itaallased laulavad igal pool kus võimalik (väga ilusasti pealegi!), nende lõunamaine temperament loob neile vajaliku hingelise vabanemise tunde kuidagi nagu kergemalt. Eestlase hing paistab asuvat kuskil üpris sügaval ja tema äratamiseks tuleb teha suuremaid pingutusi ja erilisi loitsusid.

Ehkki meie laulupeo traditsiooniline repertuaar on aegade jooksul paljud sellised hingeloitsud ajatuules välja sõelunud, peaks traditsioonilistele lauludele alati jääma koht uuema repertuaari kõrval. Loomulikult on meie laulupidu olnud pidevas arengus viimase 140 aasta vältel. Kuid üldlaulupeol on ka pikk eellugu, mille juured viivad meie regilaulude juurde. Näis, et tänavune uuenenud laulupeorepertuaar on peole toonud enam laule, mida tavaliselt esitatakse ooperimajades. Ilmataat otsustas just selliste laulude ajal päästa valla päris võimsad vihmakraanid. Laulda ja kuulata loitsudena kõlavaid vanu laulupeolaule on kergem paduvihma all kui neid, mida oleme harjunud kuulama soojas teatris mõnusas toolis istudes. Loitsu(laulu)de osakaal ei tohiks siiski meie laulupeo repertuaaris liialt väikeseks jääda, sest 19. saj. keskel oli ühiskond enam teadlik meie hingele vajalikest loitsudest ja nende ravivast-jõuduandvast toimest. Just sellistega laulab meie hing kaasa.

Laulus on müstiline vägi, mis aitab elada. See teeb arvult väikese rahva suureks ja raskustele vastuastumisel vapraks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus