Katrin Saks, Eesti Lastekaitse Liidu president
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees

Rahu on suur sõna ja vastandub meie teadvuses enamasti sõjakoledustele kuskil kaugel, näiteks Afganistanis. Kui me räägime „koolirahust“, siis tundub selline vastandamine kohatu, kuigi nii mõnegi koolijütsi jaoks võib iga uus päev kujuneda otsekui lahingusse minekuks. Koolisõjast rääkimist õigustavad aga nii ohvriterohked tulistamise juhtumid, aga ka see, et need inimlikud omadused, mis rikuvad nii koolirahu kui ka vallandavad massivägivalla, on paraku ühed ja samad.

Just seetõttu tuleb ka rahule koolis erilist tähelepanu pöörata. Lastekaitse Liidu aasta alguse traditsiooniline koolirahu projekt ongi selleks, et saavutada turvaline ja sõbralik koolikeskkond. Seekord sõlmiti kokkulepe Rakveres – lapsed ise võtsid endale kohustuse olla sallivamad, aidata üksteist ning hoiduda vägivallast. Oluline on, et koolid tunnistaksid probleemide olemasolu ning lapsed ise aitaksid neid lahendada. Paraku paljudes kohtades ei taheta endiselt tõele näkku vaadata vaatamata sellele, et uuringud näitavad probleemide sügavust.

Kurjuse paariline on vaesus

Eestis on koolikiusamise probleem suurem kui mitmel pool mujal. UNICEF-i mõne aasta taguse küsitluse andmetel olid psüühilist vägivalda kogenud viimase 12 kuu jooksul keskmiselt 38% teismelistest; Eestis aga ligi pooled õpilastest (48%). Füüsilist vägivalda on Eesti koolides psüühilisest mõnevõrra vähem (44% oli kogenud viimase 12 kuu jooksul), aga ometi palju rohkem kui enamikus küsitletud riikides.

Tallinna Ülikooli teadlaste kogumik „ Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek“ pöörab tähelepanu koolikliimale laiemalt. Autorid tõdevad, et see on üks keskseid tegureid, mis on seotud õpilaste toimetulekuga, aga ka kooli poolt omaks võetud väärtussüsteemiga. Selle küsitluse kohaselt tunnistas 2/3 õpilastest, et on viimase poole aasta jooksul kedagi kas kiusanud või narrinud, aga enda suhtes möönis vägivalla tarvitamist vaid viiendik. Huvitav vastuolu, mis peegeldab soovi näida tugevamana. Teadlaste töö andis veel ühe huvitava tulemuse. Nimelt purustasid nad müüdi, et koolikiusamine on suurte linnakoolide probleem. Üks võimalik seletus on suurem sotsiaalne ebavõrdsus maal, sest kurjus käib ikka käsikäes vaesusega. Arvestades vaesusriski suurenemist peredes, võib juba ette ennustada ka suhete pingestumist koolimaailmas.

Rahu pole garanteeritud

Minu noorusaja õudusunenägude hulka kuulusid pildid tuumasõjast. Küllap mõjutasid seda nii arvukad sõjafilmid kui ka jutud meid ümbritsevatest vaenlastest. Õnneks olid minu lastel teistsugused unenäod, aga nüüd oleme jõudnud teise äärmusse ja võtame rahu ehk liigagi enesestmõistetavalt. Võtame seda kui midagi meile antut, nagu NATO lennukeid meie taevas. Ja seda vaatamata asjaolule, et teler toob iga päev kaadreid reaalsest sõjast ja selle ohvritest ning keerulistest rahvusvahelistest suhetest. Paraku kinnitavad seda ka uuringud.

Vastates Eurobaromeetri küsimusele: „Mis on teile personaalselt kõige olulisem väärtus?“, asetubki esikohale rahu (45%), seejärel inimõigused (42%) ja austus elu vastu (41%). Aga põhikoolide lõpuklasside õpilaste küsitlus Eestis, Soomes ja Venemaal toob välja, et kuigi kõigi kolme riigi rahva kannatused viimases sõjas olid tohutud, väärtustavad tänased noored rahu erinevalt. „Elu sõdadeta“ oli soomlastel ja venelastel tähtsusjärjekorras vastavalt 2. ja 3. kohal, aga eestlastel alles 14. kohal!

Kuigi ma siiralt loodan, et see ei tähenda tegelikult rahust mittehoolimist, pigem ehk seda, et sõda ei peeta reaalseks, näen samas lünka meie laste väärtuskasvatuses. See saab alguse just meie „pisikesest maailmast“, meie lähisuhetest ja sõpradest, aga ka respektist teiste suhtes. Olgu need siis kuitahes erinevad meist endist. Ühes asjas võib kindel olla – maailmas jagub alati neid, kes on valmis sallimatust oma huvides ära kasutama.

Märkmed: