Arktika regiooni moodustavad põhjapoolust ümbritsevad alad, mis hõlmavad kogu Põhja-Jäämere ning Aasia, Euroopa ja Põhja-Ameerika põhjaosa. Põhjapoolust ja seda ümbritsevaid piirkondi katab hiiglaslik jääkilp, mis ujub Põhja-Jäämere pinnal. Hoolimata karmidest looduslikest tingimustest on Arktika koduks paljudele loomadele. Ka inimasustus on Arktikas põline – seal elavad lääne-eskimod ning Arktika Euroopa-osa asustavad laplased ehk saamid.

Viimastel aastatel on riikidel tekkinud teravdatud huvi Arktika vastu, sest geoloogide hinnangul paikneb seal kolmandik seni avastamata maagaasivarudest, kümneid miljadeid tonne naftat, aga ka kulda, hõbedat, rauda, sütt ning tsinki. Milline riik seda kõike ei ihaldaks?! Siiani on olnud probleemiks pea olematud transpordivõimalused, aga peatselt muutub seegi.

Globaalne soojenemine – õnn või õnnetus?

Selline negatiivne nähtus nagu globaalne soojenemine on teinud oma töö ja sulatanud üle kolmandiku Arktika jääst. Teadlaste kinnitusel võib Arktika 2030. (või hiljemalt 2040.) aastaks muutuda suviti jäävabaks ehk teisisõnu laevatatavaks. Pole siis head ilma halvata! Asjaolu, mis on muutnud karmi kliimaga Arktika viimastel aastatel ühtaegu nii peibutuseks kui tüliõunaks. Loodusressurssidest rikkale Arktikale ihuvad hammast kõik sellega piirnevad riigid –Taani, Kanada, Norra, Venemaa Föderatsioon ja USA. On tekkinud külma sõda meenutav vastasseis lääneriikide ja Venemaa vahel.

Juba 2006. a. augustis viisid venelased oma lipu põhjapoolusel asuva mere põhja, kuhu lasti ka läkitus tulevastele põlvedele. Sellega anti stardipauk ülemaailmsele võidujooksule Põhja-Jäämere maavarade pärast. See samm pahandas mõistagi lääneriike, kes samuti seda ala oma valduseks peavad. Washington reageeris Vene riigilipu heiskamisele ookeanipõhjas peaaegu kui Arktika pärast sõja kuulutamisele. Ka Kanada välisminister Peter MacKay taunis seda sammu, öeldes: „Tundub, et me elame XV sajandil. Ei saa ju sõita mööda maailma ringi, kuskile huupi oma lippe laiali pilduda ja seejärel teatada: „See kõik kuulub meile!““

Magus Lomonossovi seljandik

Arktika kõige ahvatlevamaks ja rikkaimaks alaks on 1800 km pikkune ja 60-200 km laiune Põhja-Jäämere keskosas paiknev veealune Lomonossovi seljandik, mis ulatub Uus-Siberi saartest läbi ookeani keskosa Ellesmere saareni. Seljandik avastati 1948. a. ja sai oma nime Vene uurija Mihhail Lomonossovi järgi. Venemaa on juba aastaid püüdnud tõestada, et Lomonossovi seljandik kuulub Siberi mandrilava külge ehk on Venemaa „rannikuriigi vee all asuv pikendus“. Rahvusvahelise seaduse järgi on igal ülalmainitud riigil õigus enda majandustsooniks pidada oma mandriterritooriumist 200 miili kaugusele ulatuvat osa Põhja-Jäämerest. Kui üks neist riikidest suudaks tõestada, et Lomonossovi seljandik on tema mandriterritooriumi osa, siis saaks ta selle järgi oma 200 miili mõõta.

Tänavu augustis viibisid Ameerika, Kanada ja Vene uurimislaevad ekspeditsioonil Lomonossovi seljandiku piirkonnas, saamaks selgust, kellel on rohkem õigust oletatavatele loodusvaradele. Nii Venemaa kui Kanada on juba esitanud ÜRO-le teaduslikke tõendeid selle kohta, et Arktika kuulub just neile. Seda kavatseb teha ka Taani.

Dialoog külma sõja asemel

Arktika regiooni pärast võitlevate riikide esindajad kogunesid sel nädalal Moskvasse foorumile nimega The Arctic: Territory of Dialogue, kus Islandi president Olafur Ragnar Grimsson nentis oma kolmapäeval peetud kõnes, et riigid ei peaks arutama oma sõjakaid territoriaalseid nõudeid sellele piirkonnale, vaid käivitama tõelise dialoogi. Aga kuidas seda teha, kui Troy Media kolumnisti Peter Gloveri hinnangul on Moskva haaranud peaminister Vladimir Putini eestvedamisel strateegilised ohjad enda kätte? Küllap vist selleks, et põrutada taas külma sõja lahingutandrile, seekord siis otse jäisesse Arktikasse? Üllataval kombel on jahimehena tuntud Vene peaministrist Vladimir Putinist korraga saanud suur loomade sõber, kes asus rahvusvahelisel foorumil jääkarude kaitsele. Nende loomade arv olevat tema sõnul Arktikas drastiliselt vähenenud, ehkki teadlased väidavad just vastupidist. Või üritas Putin oma imeliku kirgliku pöördumisega segada jälgi ja varjata kohtumise tõelist eesmärki?

Meenutagem, et ka Kanada korraldas selle aasta märtsis analoogilise kohtumise, mida press iseloomustas sõnadega: „Kanada võtab oma Arktika initsiatiivi tõsiselt“. Niisiis pigem ikka sõda kui dialoog.

Hiina huvi Arktika vastu

Ka Peking püüab lülituda Arktika mängudesse, nähes selles võimalust oma rikkuste suurendamiseks. Tal ongi juba vaatleja staatus Arktika Nõukogus ja ta teeb koostööd Norra uurijatega. Maailma tööstushiiglaseks tõusnud Hiina vajab ju üha rohkem õli ja gaasi, nii on Arktika-projektis temal oma huvid mängus.

Pole kahtlust – kõigi nende maardlate rikkuste kaevandamine ja transportimine nõuab hiigelkulutusi ja püstitab keerulisi tehnoloogilisi probleeme, millega üks riik toime ei tule. Rahvusvaheline koostöö on siin möödapääsmatu, milles just Hiina võib olla suureks abiks.

Võib arvata, et just sellistele tulevikuprobleemidele otsiti Moskvas lahendust, mitte aga jääkarude kaitsele.

Märkmed: