Eesti Elu
Kommentaar: Kuidas Nõukogude Liit siis õieti kokku varises? (2)
Arvamus 08 May 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Andres Gutman

(Algus Eesti Elu # 17, 01.05.2009)

Ronald Reagan oli ristiinimene. Ta tajus läbi selle prisma ümbritsevat maailma ning lähtus põhimõttest, et ükskõik millises maailma paigas elav teoreetik, imik või rauk on Looja looming. Tema silmis väärisid kõik inimesed neidsamu õigusi, mida Ameerika kodanikud naudivad.

Asunud presidendi ametisse, palus ta oma nõuandjatelt informatsiooni Poola sündmuste kohta ja saatis nad Vatikani läbirääkimistele. Viis kuud hiljem sõitis ta sinna ka ise. Kohtumisel paavstiga sai selgeks, et nad jagasid sama arvamust: aeg oli küps NL-i õõnestamiseks Poola ja sealse kommunismi vastu võitleva ühingu Solidaarsus kaudu.

President Reagani korraldusel andis USA Solidaarsusele kõikvõimalikku abi: raha, paljundusaparaate, ülekandevarustust, põrandaaluse kirjastuse sisseseadet ja jagas nõuandeid.

Ainelist ja moraalset tuge tuli ka Lääne tööliste ühingutelt ning erinevatelt heategevuslikelt organisatsioonidelt. Toimumas oli midagi Taaveti ja Koljati vahelise heitluse taolist, mille käigus Solidaarsus võitis üha enam Lääne poolehoidu.

Kõik, kes tol ajal võitlesid kommunistlike valitsuste vastu – Afganistanist Nikaraaguani – said abi Reagani valitsuselt. Külma sõja pidamine läks seetõttu NL-ile üha kallimaks. Ometi ei tulnud enam kõne allagi Ungari 1956. a. veriste sündmuste või Praha 1968. a. kevade kordamine Poolas. Selle asemel pakkus tollane NL-i juht Juri Andropov Poolale vaikselt laenu, et mitte pahandada kitsikuses vaevlevat kodurahvast.

Ameerika senaator Ted Kennedy saatis Andropovile salajase sõnumi, kutsudes teda kohtumisele, et arutada võimalikke vastusamme „Reagani militaristlikule poliitikale“. Lisaks pakkus ta Andropovile teleintervjuu võimalust, nii et ta saaks otse selgitada ameerika rahvale NL-i rahualgatusi. Andropov ei võtnud seda ettepanekut vastu.

1986. a. pöördus Kennedy samasisulise ettepanekuga NL-i uue riigipea Mihhail Gorbatshovi poole. Kennedy andis Gorbatshovile soovitusi, kuidas kaubelda välja paremaid tingimusi Reaganilt relvastusalastel läbirääkimistel.

Vaatamata sellele, et vasakpoolsed igati alavääristasid Reaganit, nimetades teda vanadusnõtruse all kannatavaks sõjakaks ätiks jmt., oli ta tegelikult elujõuline mees oma kindlate veendumuste ja eesmärkidega. Tema prioriteediks oli soov vähendada maailmas sõjaohtu ja ta oli alati valmis seda küsimust arutama.

Enne, kui Reagan võimule tuli, olid Genfis juba käimas USA ja NL-i vahelised kõnelused keskmaarakettide vähendamise osas Euroopas. 1982. a. tegi Reagan ettepaneku need raketid sealt täielikult eemaldada. Vaidlused käisid selles küsimuses kaks aastat. Tulemusi sel polnud, sest puudus vastastikune usaldus. Ehkki president Reagan oli idealist, polnud ta mitte kergeusklik ning teadis, et selline leping vajaks pidevat kontrolli.

1979. a. külastas Reagan kaitsekeskust, kus tehnikud uurisid pidevalt ekraane, tuvastamaks võimalikku tuumaraketti. Rahu balansseeris tol ajal lausa nööril.

Reagan ei olnud sellise olukorraga sugugi rahul ja ärgitas eksperte leidma vahendit, mis võiks vaenlase raketi hävitada juba teel, enne kui see sihtpunkti jõuab. Selline kaitsekilp töötatigi välja. Reagan pakkus seda tehnoloogiat igale tuumarelvi omavale riigile, sh NL-ile, tingimusel, et viimane oleks nõus oma tuumarelvad hävitama.

Reagan ja Gorbatshov kohtusid 1986. a. põgusalt Reikjavikis. Gorbatshovile oli kaitsekilbi pakkumine vastuvõtmatu ja ta esitas omapoolse plaani – vähendada tuumarelvi poole võrra keeluga paigutada neid kosmosesse, millega ta elimineeris raketirõrje kaitsesüsteemi idee.

Reagan lahkus kohtumiselt pettunult ja hämmeldunult. Kui ta sammus auto poole, tuli Gorbatshov talle järele ja ütles, et temast võiks saada hiilgav president, kes saavutas tuumadesarmeerimise. Reagan vastas: „Ja Teist samuti!“ Gorbatshov küsis vastu, mida ta oleks veel võinud teha. „Te oleksite võinud öelda jah,“ ütles Reagan.

Koduteel olid president Reagan ja tema kaaskond sünges meeleolus. Erandiks oli presidendi sõber ja nõuandja, kes seletas Reaganile rõõmsalt, et USA on juba võitnud külma sõja, sest kaitsekilbi pakkumise tagasilükkamisega tunnistas NL oma võimetust pidada Ameerikaga sammu majanduslikult ja sõjaliselt.

Ehkki NL oli juba katsetanud tuumarelva, mis võinuks hävitada New Yorgi linna, oli see tehnoloogia suhteliselt lihtne ja odav. Strateegiline kaitsekilp aga uudne, keeruline ja kallis, milleks NL-il polnud raha.

1988. a. detsembris saabus Gorbatshov Washingtoni märksa järeleandlikumas tujus ja nii suutis ta Reaganiga kokku leppida keskmaarakettide arvu piiramises. Kui järgmisel päeval oli juttu raketitõrjekilbist, ütles Gorbatshov Reaganile, et kui te peate vajalikuks seda süsteemi rakendada, siis tehke seda. Selle kohtumisega pandi punkt 40-aastasele võidurelvastumisele.

Ehkki NL püsis veel veidi üle kahe aasta, oli tema potjomkinlik hiilgus aurustunud; riigi majandus alla käinud ja seisti silmitsi impeeriumi peatse lagunemisega. Ida-Euroopa riigid katsetasid tagasihoidlike kommunismi lõdvendavate reformidega ja pöördusid Lääne-Euroopa poole kaubandussuhete rajamiseks.

Selles olukorras omandas suure tähtsuse Briti diplomaatiline positsioon, mille kaudu hakkasid arenema kaubandussuhted Ida-Euroopaga. Neid seoti inimõiguste olukorra parandamisega ja investeeringud seati sõltuvusse sisereformidest. Soodsa majandusabi pakkumisega peibutas peaminister Thatcher nii mõneltki Ida-Euroopa kommunistlikult rezhiimilt välja nõmedusest loobumisi, ja Thatcheri tingimused muutusid üha rangemaks. Samas suhtusid kommunismi ikkes vaevelnud riikide elanikud temasse siira südamesoojusega, tajudes peaministris oma kaastundlikku sõpra ja vaprat kaitsjat. Kohtumisel dissidentide – akadeemik Andrei Sahharovi ja tema abikaasa Julia Bonneriga – julgustas Thatcher neid, ning pidas intensiivseid debatte ajakirjanikega Vene televisioonis.

Et haridus ei tee meid targemaks, seda tõendas kindral Wojciech Jaruzelski Poolas. Ise Gulagi „laureaat“, arvas ta ometi, et ebaõigluse abil võib pääseda rahu ja külluse poole. Kuulutanud 1981. a. välja sõjaseaduse, vaigistas ta küll ajutiselt Solidaarsuse aktiivse tegevuse, kuid 7 aastat hiljem sai tööliste kannatus otsa. Algasid massilised streigid ja riik seisis krahhi äärel.


Jaruzelski pakkus majandusreforme, milleks taotles paavsti ja peaminister Thatcheri toetust, kelle arvamused olid Poolas mõjukad. Paavst loobus. Thatcher konsulteeris selles küsimuses paavstiga ja läks Poolasse sama sõnumiga. Ta noomis Poola kommuniste ja ütles Jaruzelskile, et Solidaarsuse liikumist on võimatu pidurdada.

Thatcher asetas ka pärja isa Popieluszko, mõrvatud Solidaarsuse preestri hauale ja külastas tema vanemaid. Kui ta tema kirikusse astus, tõusis rahvas ja laulis: „Jumal, tagasta meile vaba Poola!“. Lahkumisel möödus peaminister laevatehasest, kus hiiglaslikud kraanad langetasid oma nokad merre, tema väikese paadi poole, nagu kummardades.

Kaks kuud hiljem tunnustasid kommunistid Solidaarsust ja nelja kuu pärast toimusid Poolas demokraatlikud valimised. Sellega oli alanud kurjuse impeeriumi lagunemine. Ükshaaval said Ida-Euroopa riigid iseseisvaks. Kahe aasta pärast astus Venemaagi Jeltsini juhtimisel NL-ist välja.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus