Kommentaar: Kuidas meedia uudistega inimesi mõjutab
Arvamus 04 Jul 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui Nõukogude Liidu (NL) looja ja esimene diktaator Lenin I maailmasõja ajal Venemaa tsaarivõimu eest Shveitsis maapaos viibis, avanes tal võimalus jälgida selliste demokraatlike maade ajakirjandust nagu Inglismaa, Prantsusmaa ja Shveits. Tollal koosnes meedia peamiselt ajalehtedest. Nagu praegugi, ilmus siis nii vasak- kui parempoolseid vaateid edastavaid lehti.
Lenin veendus, et ka demokraatlikes maades on võimalik uudiste vahendamisega inimeste maailmavaadet suunata ja selle kaudu võimu oma käes hoida. NL-i valitsedes ta sellega aga ei riskinud, allutades terve meedia kompartei tsensuurile.

Millised on siis need võtted, millega saab uudiste kaudu uudiste tarbijaid mõjutada? Kõige mõjuvam on ainult sääraste uudiste edastamine, mis on kooskõlas meediainstitutsioonide omanike või juhtide maailmavaatega. Klassikaliseks näiteks on siin Vietnami sõda ja selle järelkajad. Nagu mäletame, toimusid läänemaailmas suured sõjavastased meeleavaldused. Kui Ameerika Ühendriigid olid sunnitud Kongressi sõja rahastamise keeldumise tõttu oma sõjaväe Vietnamist välja tooma, mille järel kommunistlik Põhja-Vietnam varsti sõja võitis, juubeldas vaba maailma vasakpoolne meedia.

Kommunistlikus Vietnamis ja Kambodzhas panid aga võidukad rezhiimid toime ülisuuri massimõrvu, mille ohvriks langes umbes 3 miljonit inimest. See vaikiti praktiliselt maha.

Valede faktide esitamine on samuti mõjuv. Parimaks näiteks on New York Times’i Moskva korrespondendi Walter Duranty reportaazh 1930-ndatel aastatel NL-ist, kus ta eitas näljahäda Ukrainas ja muutus NL-i propaganda suuvoodriks. Ta autoriteet oli nii suur, et paljud lääne vasakpoolsed ajalehed tsiteerisid tema reportaazhi ja teda peeti NL-i eksperdiks. Umbes viie (või enama) miljoni ukraina elaniku näljasurm sai mõnede eranditega läänes teatavaks alles peale NL-i kokkuvarisemist.

Tegelikkuse väike moonutamine võib vahel väga mõjuv olla. Kui külma sõja ajal hakkas president Reagan NL-i võimaliku rünnaku vastaseks kaitseks rajama strateegilist raketitõrjesüsteemi (Strategic Defense Initiative), ristis vasakpoolne meedia selle „Tähtede sõjaks“ – kaitsesüsteemist sai korraga ründaja! Oligi nii, et vasakpoolses meedias kujutati Reagan’it tihti sõjaõhutajana ja NL-i rahuvõitlejana.

Lihtsa vale pidev kordamine muudab selle pikapeale tõeks. Kui ÜRO väitis, et Saddam Husseinil on massihävitusrelvad, kuna ta oli neid pruukinud umbes 150.000 kurdi mürkgaasiga surmamiseks, siis võeti seda tõena. Seda kinnitas ka USA vastuluure organisatsioon CIA. Sama kordas ka president Bush Iraagi sõja eel. Vasakpoolne meedia aga väitis, et Bush valetas ja kordas seda pidevalt, mistõttu võetakse seda vasakpoolsete poolt praegu tõena.

Desinformatsioon toimib selle reegli järgi, et informatsiooni aluseks võetakse tõetera, millele mähitakse valet ümber. Mõne kuu eest ilmus Toronto Star’is New York Times’i korrespondendi John F. Burnsi artikkel pealkirjaga „No end in sight to bleeding in Iraq“ (Ei ole näha Iraagi verejooksu lõppu). Artikkel ise on negatiivse tooniga Ameerika suhtes ja rõhutab ameerika sõdurite eksimusi iraaklastest vangide ja mõnede tsiviilisikute vastu, kuid tunnistab, et Saddam Hussein oli brutaalne diktaator, kes oma alamaid piinas ja kelle paljud ohvrid puhkavad massihaudades, nende arvu nimetamata. Artikli alapealkirjas mainitakse mõningaid arvusid sõja kohta: eelarve ülejääk $127 miljardit ajal, mil George W. Bush sai presidendiks 2001. See on tõde. $410-miljardiline eelarve puudujääk seitse aastat peale Bushi presidendiks saamist; USA ametlikud arvud näitavad aga puudujäägiks $162 miljardit. Siiski on kõik president Bushi valitsemisaastad olnud eelarve puudujäägiga. Kolm triljonit dollarit Iraagi sõja kulusid aastani 2007. See on vale. On mitmesugueid hinnanguid, kuid ükski neist ei ületa üht triljonit. 1,2 miljonit surnut See on vale. Ka siin on mitmesuguseid ametlikke hinnaguid, kuid ükski neist ei ületa 100.000 (sh ca 4000 ameerika sõdurit, 3000 iraagi politseinikku ja umbes 20.000 al-Qaida võitlejat; ülejäänud on tsiviilisikud, keda peamiselt terroristid on tapnud). Kui me ajalehte loeme, siis tihti vaatame ainult pealkirju, artikleid lugemata. Nendest pealkirjadest võib väljaande lehitsejale jääda hoopiski vale mulje.

Pole siis ime, kui säärase meedia lugejad, kuulajad ja vaatajad, kes seda meediat on aastaid või aastakümneid tarbinud, arvavad, et maailma kurjuse kehastuseks on Ameerika Ühendriigid ja prsesident Bush, mitte aga need arvukad diktaatorid, kes suvaliselt oma alamaid vangistavad, piinavad ja tapavad. See on inimlikult arusaadav. On aga hirmuäratav, et enamik läänemaailma elanikest on sellel arvamusel. Muidu ei oleks võimalik, et ikka veel eksisteerivad mõnel maal päris suured kommunistlikud parteid ja ilmuvad nende häälekandjad, sellele vaatamata, et kommunistlike rezhiimide ohvrid ületavad mitmekümnekordselt natside ohvreid. Viimased on aga vasakpoolse meedia poolt teravalt hukka mõistetud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus