See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/kommentaar-kuhu-on-jaanud-akadeemiline-vabadus/article32921
Kommentaar: Kuhu on jäänud akadeemiline vabadus?
15 Jul 2011 Tarvo Toomes
Läbi aegade on ülikoolid olnud mitte ainult teadmiste jagamise kohaks, vaid ka institutsioonideks, kus inimesed said targemaks ja teadus arenes.

Täppisteadus nõuab hüpoteeside tõestamist katsete abil, mille kaudu jõutakse tõeni. Tänu sellele on täppisteadus tohutult arenenud ja inimkond on sellest palju materiaalselt kasu saanud. Humanitaarteadustes, nagu filosoofia, poliitika ja mõneti ka majandusteadus, seda võimalust ei ole. Nende alade tõed arenevad ja muutuvad mõttevahetuse korras. Nii mõnedki tõed kaovad aja jooksul ja asendatakse uutega, aga samuti võib valitseda mitu tõde korraga; tekivad erinevad koolkonnad. Selleks, et garanteerida täielikku mõttevabadust, kehtestati ülikoolides ametikoha valdusaeg, mis elimineeris võimaluse kedagi vallandada või karistada selle eest, et ta avaldas senitundmatuid või omapäraseid mõtteid. Tänu sellele on teadus tohutult arenenud ning inimkond sellest suurt materiaalset ja intellektuaalset kasu saanud. On ka arendatud teooriaid, mis hiljem on osutunud valeks.

Kui heita pilk ajalukku, siis leiame juhuseid, kus täppisteadus on põrkunud valitsevale dogmale ja teadlased on pidanud oma avastusi maha salgama või nende eest eluga maksma.

Kui itaallane Galileo oma maailmaruumi uurimise tagajärjel jõudis avastuseni, et maakera pole mitte universumi keskpaik, mille ümber päike ja tähed tiirlevad, vaid hoopis maakera tiirleb ümber päikese ja on üks planeetidest, pidi ta katoliku kiriku survel oma avastuse maha salgama aastatuhandeid valitsenud arusaama tõttu, et maakera on universumi keskpunkt. Galileo mõttekaaslane Giordano Bruno ei taganenud oma tõest, mille eest ta ketserina tuleriidal põletati.
Külma sõja üheks peamiseks võitlusrelvaks oli propaganda. N. Liidus, Puna-Hiinas ja teistes kommunistlikes maades kontrollis valitsus informatsiooni. Igasugune rezhiime arvustav teave ei jõudnud kodanikeni. Erandiks oli läänemaailmast lähetatud informatsiooni salajane kuulamine.

Demokraatlikes riikides valitses ja valitseb sõnavabadus, mis lubab igasugust infot levitada. Seda kasutas N. Liit üliosavalt ära, levitades valesid nii kommunistliku korra kui ka läänemaailma kohta ning kasutades selleks suuri ressursse. See propaganda leidis vabas maailmas soodsa kõlapinna tugevalt vasakpoolsete ajakirjanike ja akadeemikute hulgas. Sellega on seletatav ka tõik, et natside poolt 6 miljoni juudi mõrvamine on leidnud suuremat hukkamõistu kui seda vähemalt 10 korda ületavad kommunistide poolt toimepandud mõrvad. Natsiparteid on vabas maailmas keelatud, kommunistide parteid õitsevad edasi.

Kanadas on mitmetes ülikoolides olnud juhtumeid, kus parempoolse maailmavaatega kõnelejate esinemine on üliõpilaskonna survel tühistatud. Ülikoolide juhtkonnad põhjendavad seda asjaoluga, et nad ei suuda kõnelejate julgeolekut tagada. Vasakpoolse maailmavaatega kõnelejatel aga säärast probleemi ei ole.

Tegelik elu on näidanud, et kommunistlik majandusmudel ei tööta. Seda näitas N. Liidu kokkuvarisemine ja Puna-Hiina poolne kommunistliku doktriini rikkumine, mille kohaselt on turumajandusel lubatud piiratult tegutseda. See on Puna-Hiina majanduse väga tugevaks teinud. Sotsialistlik doktriin näeb samuti ette, et majandust juhib ja kontrollib valitsus. Kas oleme teel sinna, kus ülikoolides õpetatakse ainult seda, et riik peab majandust juhtima ja kontrollima ning turumajanduse pooldajaid peetakse eksinud ketseriteks?
Märkmed: