Kommentaar: Kristallkuuli ja kohvipaksu ei maksa tõsiselt võtta
Arvamus 05 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kuidas küll sooviksime vahel heita pilku kinniste tuleviku-uste taha, eriti aastavahetusel! Ent need uksed on hoolikamalt suletud kui kunagine külma sõja aegne raudeesriie. Kui meid ootavad ees roosilised päevad, oleks ju päris tore sellest ette teada saada, aga kui mitte...?

Nii veeretavadki mustkunstnikud agaralt oma kristallkuule, ennustavad kohvipaksult või kaartidelt tulevikku ning pakuvad tõe pähe fantaasial põhinevaid ennustusi ning kinnitavad kõigele lisaks, et nad suhtlevad igavikku lahkunud hingedega! Kui midagi nende ennustustest kogemata täide läheb, kõneldakse sellest valjusti, möödapanekutest aga vaikitakse targu, ehkki neid on palju rohkem. Alati leidub lihtsameelseid, kes neid tegelasi usuvad ja usaldavad. Nende raamatuid haaratakse lennult. Tänu sellele õitseb maagide äri isegi 21. sajandi tsiviliseeritud riikides.

Kuid ka ajakirjanikud, teadlased ja eksperdid puistavad ennustusi otsekui varrukast. Nemad rajavad oma (peamiselt pessimistlikud ja negatiivsed) prognoosid teaduslikule analüüsile, raportitele ja faktidele. Ometi ei taba nende oletused mitte alati märki. Mäletame veel kindlasti, milliseid kohutavaid stsenaariume maaliti mullu linnugripist. Hiljem tuli välja, et see haigus on aastakümneid aeg-ajalt inimeste hulgast ohvreid nõudnud, ilma et ta oleks epideemiaks kunagi paisunud. Või toornafta hind, mis pidi asjatundjate sõnul kohe-kohe tõusma 300 dollarini barrelilt. Sedagi pole siiani juhtunud.


Siiski tuleb tõdeda, et paljud sünged prognoosid on täitunud. Elame muutunud ja rahutus maailmas, mis vajutab oma pitseri kõigele, mida plaanime või teeme ning sunnib meid murelikult vaatama tulevikku. Mis saab meist, meie lastest ja lastelastest ja nende järeltulijatest?


Üha enam kuuldub hääli, et multikultuursuse ja poliitilise korrektsuse kaitsva hõlma all tõstab lääneriikides pead islamiäärmuslus. Sealt jääb vaid sammuke terrorismini. Läinud suvel selgus ehmatav tõsiasi, et ka rahumeelne ja sõbralik Kanada on olnud aastaid terroristide sihtmärk. Osalemine Afganistani NATO sõjalises missioonis on vaid suurendanud seda ohtu. Demokraatia transportimine, nii heade kavatsustega kui seda ka ei tehtaks, ei näi kahjuks kusagil tagavat stabiilsust ja julgeolekut, kui just kohalik rahvas seda tungivalt ei soovi. Lähis-Idas on sellegi aasta algul ikka rahutu; Iraan ja Põhja-Korea nokitsevad endiselt oma tuumaprogrammide kallal, ilma et keegi neid suudaks takistada. Venemaal tihenev punaudu valmistab peavalu nii tema naabritele kui teistele riikidele.

Murelikuks teeb meid muutunud ilmastik. Vette varisenud jäämäed, ebaharilikult soe talv, tornaadod ja tormid sunnivad loodusteadlasi lööma häirekella. Räägitakse, et isegi karud ei suuda talveunne suikuda ja uitavad pahuralt ringi.

Paika näivad pidavat ka hoiatused järjest jõhkramalt pealetungiva materialismi, moraalse laostumise ja paljudes riikides lokkava korruptsiooni eest. Need kõik käivad ju pahatihti käsikäes.

Sun’i kolumnist Jim Chapman väidab, et tema käes olev kristallkuul ennustab Kanada maksumaksjale, s.o.meile kõigile, mitte ainult ohtlikku, vaid ka väga kulukat tulevikku. Ta nendib, et kõik muudatused, olgu need valitsuse, hariduse või sotsiaalsel tasandil neelavad senisest üha rohkem raha. Siinkohal tasub vaid meenutada Ontario parlamendi liikmete ja peaministri põhjendamatult suurt palgatõstmist. Selle kõrval näib 25-sendine miinimum-tunnitasu tõstmine tõesti solvavana.

Uus aasta 2007 võttis endaga muidugi kaasa mullused mured, sest ega nad ju üleöö kusagile ei kadunud. Ja ülal-loetletu moodustab vaid murdosa maailma ränkadest probleemidest.

Kõigi nende kurjakuulutavate väljavaadete taustal mõjuvad positiivsed uudised eriti turgutavalt. Kui meeldiv on näiteks tõdeda, et aasta 2006 tõi Eestile uue võimeka presidendi; et meie riigi demograafiline olukord on paranemas või et Eesti sõdurid näitavad end välismissioonidel parimast küljest! Eesti majandusime on jätkuvalt rahvusvahelise pressi fookuses. Kohalik poliitiline mudaloopimine ja muud kähmlused kahvatuvad selle kõrval.

Tartu Ülikooli rektori ametist lahkuv Jaak Aaviksoo analüüsib Eesti riigi olukorda mitmest aspektist 4. jaanuaril internetiportaalis Delfi ilmunud kirjutises: „Eesti läheb viiendatele riigikogu valimistele vastu Euroopa Liidu ja NATO liikmena, olles nautinud silmapaistvat majanduslikku edenemist. Oleme rikkamad kui kunagi varem. Selle edu on taganud eelkõige julged ja lihtsad majandusotsused üheksakümnendate aastate alguses.“

Samas võrdleb Aaviksoo Eesti olukorda rahvusliku vastlasõiduga, kus „kõik kelgutajad rõõmustavad kõrvus vuhiseva tuule üle“ ja toob esile mitmeid probleeme, nentides, et senine Eesti areng pole jätkusuutlik ja et pikaajaline majanduslik edenemine vajab hoopis keerukamaid ja vaevanõudvamaid lahendusi kui senised lihtsad reeglid. Tema hinnangul on Eesti rahvusliku edenemise tähtsamateks hoobadeks haridus, haritus ja tõelisel demokraatial põhinev kodanikuühiskond.

Elame huvitavatel aegadel, kus jagub nii muresid kui rõõme igal tasandil. Ettevaatlikuks peaks meid ehk tegema muistsete hiinlaste tarkus: „On ohtlik elada huvitavatel aegadel, need ennustavad halba tulevikku.“

Siiski pole meil põhjust kristallkuulidelt ja kohvipaksult hakata tuleviku kohta teavet hankima — seda me sealt kindlasti ei leia.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus