Heljo Pikhof,
Vanemate Sotsiaaldemokraatide Ühenduse peasekretär

Eesti majandusel läheb hästi, osal rahvastki – vaadakem kas või kõiki neid häärbereid, mis kerkivad nagu seened pärast vihma. Kuidas aga läheb teistel – maa ja väikelinnade palgatöölistel, oskustöötajatel, kellest paljud teenivad täispika tööpäeva eest miinimumpalga lähedast tasu, või pensionäridel? On viimane aeg, et majandusedust, millele andis lisatõuke ka Euroopa Liiduga liitumine, saaks osa senisest hoopis laiem rahvakiht.

Pisutki inimväärsema elu poole aitaks suurt hulka inimesi tähis, mille võiks kokku võtta valemisse kolm korda 5000 krooni. Ehk siis lahtiseletatult – 5000-kroonine minimaalpalk, 5000-kroonine tulumaksuvaba miinimum ja 5000-kroonine vanaduspension.

Seadsimegi vanemate sotsiaaldemokraatide kevadisel kokkutulekul 5000-kroonise vanaduspensioni oma lähiaastate nõudmiseks. 5000 krooni on täiesti käegakatsutav eesmärk, kui majanduskasvu ja palkade tõus jätkub praeguses tempos. Ütlevad ju rahandusministeeriumi arvutusedki, et hiljemalt aastaks 2011 on keskmine netopalk Eestis ümmarguselt 10.000 krooni.

Muidugi nõuab see sotsiaaldemokraatide korduvalt välja pakutud pensioniindeksi kasutuselevõttu ehk pensionitõusu sidumist otseselt sotsiaalmaksu kasvuga, mis laseb hoida keskmise pensioni ja palga suhet. See aga nõuab omakorda, et poliitikud läheksid sõnadetegemiselt üle mehetegudele ja lepiksid asjas kokku. Pensionäri ellu tooks see tublisti kindlust juurde – aasta-paari pärast saaks ta ehk võtta köögi remontimisegi plaani ja osta edaspidi uue pliidi vana ja väsinu asemele.

Praegu on aga nii, et üks võimuerakond lubab meid lahkesti viia Euroopa jõukamasse esiviiskusse, teine püüab usurpeerida tänavust pensionitõusu – mäng, üks mäng, ei muud.

Muidugi on meil kõigil ainult hea meel selle üle, et keskmine vanaduspension on aprillikuust üle 3000 krooni. Ometi tõuseb pension aeglasemalt kui palk ja pensionilisa kulub suuresti ära hinnatõusu peale. Ja kallinevad eeskätt esmatarbekaubad, piima- ja leivatooted, ravimid – asjad, milleta ei ela ükski inimene.

Ravimitega on aga teadagi nii, et mida vanemaks inimene saab, seda hädapärasemad need on. Vähemalt vererõhu- või liigeserohuta ei tule väga suur osa pensionäre lihtsalt toime. Ja kui viiendik sissetulekust läheb puhtalt arstimite ostmiseks, on asi ikka väga niru. Täna kehtivat ravimite hüvitamise süsteemi peavad vanemad sotsiaaldemokraadid hambutuks ja ootavad pensionäride retseptiravimite kulude katmiseks täiendavalt 1000 krooni aastas. Ja muidugi tuleb seda soodustust rahastada sihtotstarbelise eraldisena riigieelarvest, mitte aga teiste inimeste raviteenuste kättesaadavuse arvelt.

Omaette ja väga valus teema on see, kuidas tuleb ots otsaga kokku vanainimene, kes saab näiteks 1729 krooni kuus – eriti veel siis, kui ta on üksik ja sellest piskust peab jaguma nii peavarjuks kui ka ravimiteks ja söögiks. Väikese pensioni saajaid on meil rohkem, kui ühiskond tunnistada tahaks, ja valdav osa neist ei ole niisama istunud, vaid kasvatanud kodus lapsi või hooldanud haigeid vanemaid. Just see on põhjus, miks neil pensionistaazhi aastaid napib.

Aga ma tean ka keskmise pensioni saajaid, kes kuivatavad olude sunnil allalastud hinnaga sepikust kuubikuid, mida supi sisse puistata, ega helista oma (laua)telefonilt naljalt välja. Nad ootavad – kannatlikult, kurtmata –, et nad meile meenuksid. Kas nad jõuavad ära oodata? Inimese moodi elu oleme me neile võlgu küll.

Märkmed: