Eesti Elu
Kommentaar: Kõikvõimas euro kõigub ja vajab kaitset
Arvamus 14 May 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Pärast kuid kestnud segadusi otsustasid Euroopa Liidu (EL) riikide rahandusministrid 9. mail Brüsselis toimunud erakorralisel koosolekul luua euro stabiliseerimisfondi (European Financial Stabilisation mechanism) liidusisese võlakriisi ületamiseks. See koosneb 440 miljardist eurost, mis tuleb euroala liikmesriikidelt; lisaks 60 miljardit eurot, kus osalevad kõik ELi liikmed (sh Eesti), ja 220 miljardit Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Kokku siis 720 miljardit eurot.

Ministrid olid muidugi „patiseisus“, nad lihtsalt pidid mingi turge rahustava otsusega välja tulema. Tulemus oli rõõmustav: nii aktsiahinnad kui euro kurss dollari suhtes hüppasid viuhti üles.

Euroopa Keskpank andis ühtlasi pretsedenditu lubaduse, et hakkab ostma kokku Euroopa riikide võlakirju nn järelturult, mida on juba ka tehtud.

Mida teha Kreekaga?

Nagu teada, on selle hiiglasliku abipaketi loomine põhiliselt tingitud Kreeka pankroti-lähedasest seisukorrast. Rahandusminister George Papaconstantinou teatas eelmisel nädalal, et riigi kassas jätkub raha veel kaheks nädalaks. Ometi langeb Kreeka kukrusse turistide taskutest miljardeid eurosid. Mida on Hellase pojad selle rahaga teinud, miks nad on nii raskesse olukorda sattunud? Sealset majandust iseloomustavad paraku sellised sõnad nagu ebamajanduslikkus, korralagedus ja priiskamine. Ühest uudisest selgus kurioosne tõik, et nendele töötajatele, kes suudavad hommikul õigeks ajaks tööle tulla, makstakse koguni boonust!

Kreeklane, kelle kodumaa on sattunud pankroti äärele ja kellel tuleks nüüd hakata püksirihma pingutama, pole sellega rahul, ta läheb tänavale mässama. Ülejäänud maailm jälgib Ateenas toimuvat õudusega tele-ekraanilt ja mõistab, et midagi tuleb kiiresti ette võtta.

Nagu Toots ja Tõnisson

On selge, et kreeklaste päästmine paneb koorma kõigile euroala riikidele. Postimehe lisa E24.ee juhtkirjas küsitakse, mida tunneb Saksamaa maksumaksja või Briti poliitik, kuuldes, et Kreekat tuleks aidata ja talle käemeheks olla? Aga Eesti, kellele juba vilgub rõõmsalt roheline tuli euro kasutuselevõtuks? Eesti osa stabiliseerimisfondis hinnatakse ca 14 miljardile kroonile ehk ligi 900 miljonile eurole. Selle raha eest saaks E24 juhtkirjaniku andmetel Eestis maksta näiteks kolmveerand aastat pensione. Eestilt, vastselt OECD liikmelt oodatakse (või isegi nõutakse) samal ajal pensionide suurendamist, aga tal tuleb selleasemel aidata Kreekat jt ebamajanduslikult tegutsenud riike. Milline paradoks!

Ülalmainitud juhtkirjas meenutatakse Joosep Tootsi, kes tahtis pangast laenu saada ja läks koolivend Tõnissoni endale käemeheks kauplema. Mäletame, et Tõnisson polnud sellega nõus, ta ei tahtnud ka Tootsile raha anda, öeldes: „Õieti põlegi teist!“ Tõnisson teadis hästi, et ta võib oma rahast kergesti ilma jääda, aga mis veelgi hullem – temalt võidakse allkirja vastu Tootsi võlgasid hakata sisse nõudma. Toots, suur seikleja, meenutab mõneti heitlikku ja isepäist Kreekat.

Ega ELi rahandusministrid annagi Kreekale laenu kergekäeliselt, seda tehakse kindlatel tingimustel. Keegi ei saa olla kindel ka Kreeka lubadustes, sest viimane on varemgi teisi alt vedanud.

Aga mis juhtub siis, kui kriisi satuvad ka teised suure laenukoormusega riigid? Sellekohaseid siganaale tuleb ju Hispaaniast, Portugalist, Itaaliast ja isegi Iirimaalt. Moody’se reitinguagentuur teatas 11. mail, et Kreeka „nakkus“ on juba hakanud levima nendessegi maadesse.

Abipaketi tingimused

There's no such thing as a free lunch kõlab siinamail üks tuntud idioom. See kehtib ka värske abipaketi kohta, mille vastuvõtmisega kaasnevad mitmed tingimused. Näiteks peavad liikmesriigid edaspidi oma eelarved, aga ka maksumuudatused Brüsselis kinnitama. Kui mõni riik tahab tõsta pensioneid või õpetajate palkasid, tuleb sellekski Brüsselist luba saada.

Kui neid reegleid ei täideta, jäädakse ELi toetustest ilma. Mõistetavalt peab EL mingeid tagasisidemehhanisme kasutama ning meetmeid rakendama enda ja euro kaitseks.

Saksa kantsleri Angela Merkeli sõnul tuleks riikidelt, kes ei järgi defitsiidi kriteeriumit, võtta ära hääleõigus Euroopa asjades. Mikk Salu juhib 11. mai Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos „Tere tulemast, Euroopa Ühendriigid!“ tähelepanu faktile, et praegu täidavad seda kriteeriumit ainult Eesti, Luksemburg ja Soome ning lisab: „Päris tore perspektiiv, kolm kääbust Euroopa Liitu juhtimas.“

Euro päästepakett savijalgadel?

Abipaketist makstakse võlgasid kinni võlgadega, sest Euroopa riikidel pole raha varasemate lubaduste kinnimaksmiseks. Salu hinnangul on EL kui „heaoluriik“ oma senisel kujul otsa saamas.

Kolumnist Bruno Waterfield andis 9. mail internetiportaalis Euobserver rahandusministrite kokkuleppele hävitava hinnangu, leides, et see põhineb valedel ja pettusel. Tema arvates oli tegemist hüsteerilise ja ebaratsionaalse sammuga, mis muudab ELi seniseid töömehhanisme ja mille vastuvõtmine on Lissaboni leppega vastuolus. Sellise abipaketi käivitamine võiks Waterfield’i sõnul kõne alla tulla vaid looduskatastroofide puhul, antud juhul on aga tegemist oskamatu majandamisega ehk puhtalt inimtegevuse tulemustega. Kolumnist kutsub poliitikuid mõtlema Euroopa tulevikule ja mitte päästma ainult oma nahka. Aga tagantjärele tarkus ei maksa ju midagi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus