Kommentaar: Koera käpad ja inimese süda
Arvamus 26 Jan 2007 Mari-Ann KelamEWR
    Trüki   E-post   FB     
Vahel tundub, et suur maailmaküla, mille elanikeks moodne meedia on meid kõiki teinud, on täis tohutuid probleeme, mille lahendamiseks minul ega sinul pole ei oskusi ega jõudu. On kerge sattuda ahastusse – siin nälg, seal sõda, kolmandas kohas looduskatastroof. Ja kui need ka meid ei taba, siis põrkame iga päev kokku jõhkruse, isekuse, haiguste, liiklusõnnetuste, mõõdutundetu kasuahnitsemise, valetamise või meie keskkonna lagastamisega. Ja tavainimene ei suuda justnagu midagi teha.

19. sajandi Ameerika filosoof Ralph Waldo Emerson tavatses öelda: kui ma loen ajalehest loodusõnnetustest või tragöödiatest, siis on minu esimene mõte – kas mina saan midagi teha, et abiks olla? Kui see pole võimalik, siis keskendun seda tõsisemalt nende asjade lahendamisele, mis on minu võimuses lahendada.
See arusaam annab meile ühe võtme – meil tuleks tegelda esmajoones asjadega, mis on kodused, südamelähedased ja käegakatsutavad. Lahendada ülesandeid, mis sobivad meie võimalustega.

Kõndides Eesti ilusates metsades ja randades võib vahel tekkida sama suur ahastus kui mõne suure katastroofi puhul. Kuidas on võimalik, et eesti inimene ise lagastab omaenda metsaaluse või kauni rannariba? Kuidas on võimalik, et see, kes pillub prügi, ei taipa, kuidas tema hoolimatu ükskõiksus, pahatihti lausa ülbus kahjustab loodust, ohustab kaaselanikke ning demoraliseerib ühiskonda? Mere- või järverannas peetakse pidu, veetakse kohale toidupakendid, grillid ja pudelid ning siis lahkutakse, jättes kõik jäänused – kellele? Klaasikillud, vanad rehvid, plastikpakendid, piknikujäätmed – kõike seda ja veel uskumatult palju muud leiab Eesti looduslikult kaunitest paikadest. Osa neist jäätmeist riivab silma, teine osa aga saastab keskkonda, vigastab paljajalu rannas mängivat last või rõõmsalt kargleva koera käppasid. Lohakas kaaskodanik patustab mitte üksnes nüri isekusega – ta põhjustab ka verd ja valu, arsti arveid ja vaeva.

Kurdame – ja seda õigusega – ühiskonnas valitseva hoolimatuse üle. Sõidetakse sõna kaudses, aga paraku ka otseses mõttes üle kaasinimesest, kaotatakse kergesti vastutustunne oma laste ja abikaasa suhtes, ei hoolita antud lubadustest. Ja kui millestki hoolitakse, siis esmajoones sellest, et moraalselt küsitav tegu oleks „JOKK“ – juriidiliselt on kõik korrektne. Suur oht peitub selles, et me ei märkagi, kuidas massiline hoolimatus isiklikul tasandil areneb hoolimatuseks mitte üksnes oma keskkonna, vaid ka oma ühiskonna ja rahva vastu. Enesekeskne hoolimatus ja küünilisus murendavad märkamatult, kuid kindlalt selle riigi aluseid, mille taasiseseisvumine 16 aasta eest kujunes üheks 20. sajandi imeks. Seda mitte ainult poliitiliselt. Eesti iseseisvumine oli ühtlasi rahvusliku hoolivuse, ühtehoidmise ja ühise moraalse tahte ime. Kust leida neid ilusaid asju tänases, pealtnäha edukas Eestis? Kas see on üldse võimalik?

Emersoni praktiline eetika osutab, et üldise olukorra paranemine võrsub üksikkodanikust, tema algatusest ja vastutusest ning eetilistest tõekspidamistest. Ja oskusest keskenduda asjade muutmisele, mis on meie käeulatuses.

Oskar Loorits, eesti rahva hinge paremaid tundjaid, tõdes juba 70 aasta eest, et ühiskonna vundamendiks pole mitte tsentraliseeritud võim, vaid iga üksik isik. Kui nii, siis kerkib kohe küsimus, mis on siis selle üksikkodaniku vundament? Looritsa järgi pole selleks mitte tema majanduslik või sotsiaalne seisund, vaid vaimne selgroog, mille kujundavad maailmavaade ja iseloom. Elava isiku ja tema iseloomu kasvatamine on Looritsa sõnul Eesti tuleviku jaoks tähtsam kui kõik põhiseaduse ja riigikorra paranduskatsed kokku.

Tänase Eesti osas võib teha ilmselt sama järelduse. Kui inimesed ei kasvata vaimset selgroogu ega kindlat maailmavaadet, on tulemuseks hoolimatus, ühiskonna moraalne nõrgenemine, mis algab esmalt meie endi vahetust ümbrusest – kodust, kodu ümbrusest, metsa või ranna lagastamisest. Algab rannal mängiva lapse verisest jalast või koera vigastatud käpast. Ja lõpeb kodanikuühiskonna elujõuetusega, ametiasutuste võimu vohamisega, enesega rahuloleva, aga väärastunud vaimse selgrooga rahavõimuga, kes lubab mida tahes, kuid on huvitatud üksnes oma kildkonna püsimisest rahavoogude ning soodsate äritellimuste juures.

Kõik oleneb sellest, kas piirdume halisemise ja teistele näpuga näitamisega või üritame midagi ette võtta – algul oma perega, siis naabrite ja oma maja või külaga.

Prügi metsas ja rannas pole ebameeldiv detail. See peegeldab meie ühiskonna seisundit. Seda, et me pole oma lastele ise head eeskuju andnud ega õpetanud neid loodust austama ja hoidma, plastikpudelit või kommipaberit mitte maha viskama. Kuid need pisipuudused viitavad omakorda meie hoolimatusele kaasinimese, oma looduse ja riigi vastu. Vaimse selgroo arendamine algab kodus ja koolis – sealt võrsuvad head kodanikud. Sealt saab alguse mõttekas poliitika, mis esimeses etapis keskendub omaenda ümbruse muutmisele. Kui lagastatud rand või mets jätavad meid või meie lapsi ükskõikseks, miks siis imestada, kui meie poliitikamaastik meenutab rohkem prügimäge kui oma riigi ehitusplatsi.

Oskar Looritsa järeldus oli selline: kui inimesed arendavad vaimset selgroogu, kasvatavad endas ja oma lastes iseloomukindlust, tahtejõudu ja ausameelsust, siis toimub ühiskonna taassünd isegi ilma valitsuse programmide ja eelarveteta. Viimased on tähtsad ja vajalikud, kuid rahast tugevam on alati moraalne jõud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus