Eesti meedias tõusis eelmisel nädalal taas fookusesse kodakondsuseta välismaalaste olukord – seda eriti valitsuse kava tõttu lihtsustada kodakondsuse saamise protseduuri ja reegleid. Eesti Kodakondsusseadus pole asjatundjate hinnangul oma sisult teiste Euroopa riikide omadega võrreldes kuigi range, pigem hoopis leebe ja liberaalne.

Tuleval nädalal käivitatakse Eestis kampaania „Erinevad inimesed, üks rahvas“, mille eesmärgiks on innustada määratlemata kodakondsusega inimesi võtma Eesti kodakondsus ning suurendada vastastikust mõistmist ja sallivust ühiskonnas. Neljapäeval toimus selleteemaline valitsuse istung.
Rahvastikuminister Urve Palo sõnul pole praegu plaanis Kodakondsusseadusesse sisse viia erakorralisi muudatusi, püstitatakse vaid uusi tegevussuundi.

Ohud silmapiiril

Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja avalduses (27. okt.) hoiatatakse aga, et valitsuse kava võib viia Eesti kodakondsuse nullvariandi ja kakskeelsuse kehtestamiseni – plaanid, mis lükati otsustavalt tagasi juba 1990-ndate algul. Samas meenutatakse, et Eesti riik on loodud eesti keele, kultuuri ja rahvuse kaitseks ning arenguks. „See on ainus koht maailmas, kus eestlane saab hariduse emakeeles, viljeleda oma kultuuri ja elada rahvuslike tavade ning traditsioonide kohaselt. /…/ Eesmärgiks peab olema tagada eestlaste õigus otsustada ise oma maa ja asjade üle ka tulevikus ning vältida võimalust, et ebalojaalsed isikud saaksid sekkuda meie riigielu juhtimisse,“ seisab avalduses.

Miks pole nii paljud halli passi omanikud suvatsenud eesti keelt ära õppida kas või algelisel tasemel? Aega on neil selleks olnud ju piisavalt. Põhjus on muidugi teada – neil on alati võimalus oma emakeeles suhelda.

Millest räägib statistika?

112.000 kodakondsuseta isikut moodustavad 8% Eesti elanike arvust. Siiani on Eesti kodakondust taotlenud ja selle ka saanud 150.000 teisest rahvusest isikut.

Aga kui paljud muulased üldse soovivad saada naturalisatsiooni korras ehk teatud tingimusi täites Eesti kodakondsust? Ühest kolmapäevasest uudisest selgub, et ajutise elamisloaga Eestis elavad inimesed eelistavad võtta pigem Vene kui Eesti kodakondsuse. Ka minister Palo on tunnistanud, et üle 60% määratlemata kodakondsusega inimestest valib Vene kodakondsuse.

Statistikast selgub ka, et 2008. a jooksul on määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenenud 4570 inimese võrra, kuid Eesti kodakondsus on naturalisatsiooni korras antud vaid 1608 inimesele. Järelikult valisid ülejäänud 2962 (või vähemalt enamus neist) Vene kodakondsuse. Kusagilt ei leidnud andmeid selle kohta, kui paljud neist siirdusid seejärel Venemaale elama.

Et kaaslane saaks hingata sama vabalt…

2000 aastat e.Kr. kirjutas üks Kreeka filosoof: „Jumal lõi tuuled selleks, et igaüks võiks hingata sama vabalt nagu tema kaaslanegi“. Ilus igihaljas mõte, mille rakendamine enam kui 4000 aastat hiljem põrkub Eestis paraku mitmetele takistustele.

Kõigepealt – kes on see Eesti kodakondsust taotlev„kaaslane“? Kas ta soovib olla lojaalne Eestile või on tal muud motiivid? Kodakondsus on ju siiski privileeg, mille sisserännanu peab ära teenima oma truuduse ja väärikusega.

Siseminister Jüri Pihli sõnul on riik huvitatud sellest, et Eestis elaks rohkem Eesti kodanikke, mis tagaks turvalisema elu. Riigikogu liige Mart Nutt on aga öelnud, et teise riigi kodanikkonna laiendamine võib tekitada Eestile kaudseid julgeolekuriske.

Muulaste senine lõimumisprotsess Eesti ühiskonda on olnud vaevaline. Siin ei tohi kindlasti eirata Kremli faktorit, kes pidevalt külvab oma kaeblemisega rahvuskaaslaste olukorra üle Eestis mürki, rahutust ja segadust, takistades seeläbi nende „vaba hingamist“.

Sotsioloog Andrus Saare väitel suhtub osa kodakonduseksameid sooritanud inimesi Eestisse isegi negatiivsemalt kui halli passi omanikud. Seega on siis nähtavasti Eesti jaoks ohtlikumad Eesti passiga Venemaa poole kiikavad kodanikud. Mis on selle paradoksi põhjuseks ja kuidas seda muuta?

Saar rõhutab ka vajadust pöörata rohkem tähelepanu muulaste informeeritusele, mis omakorda kasvataks uute kodanike lojaalsust. Tasuks ehk ka õppida mineviku õppetundidest.

Paralleel sudeedisakslastega

Ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent Edward Lucas toob 28. okt. Eesti Päevalehes ilmunud artiklis esile ajaloolise paralleeli 1930ndate aastate alguse Tshehhoslovakkiast, kus elas 25%-line sakslaste rahvusvähemus. Nad põlgasid uut riiki, sest Habsburgide impeeriumis olid nad võimutsenud tshehhide üle. Nüüd nägid nad, kuidas Tshehhoslovakkias puhkes rahvuslik ärkamine ning rajati alus omariiklusele. Nad olid sunnitud õppima tshehhi keelt, et saada uue riigi kodanikuks. Hitleri võimuletõusuga vähendati kohalikus raadios tunduvalt saksakeelsete saadete aega. „Tulemus oli letaalne. Sudeedisakslased olid natside oskuslikult tehtud saadetele kerge saak. Saated [Saksamaalt – toim.] kujutasid endast mürgist segu teadetest Tshehhoslovakkias toimuvate julmuste ja diskrimineerimise kohta ning kiitusest Adolf Hitleri ja Kolmanda Riigi saavutustele.“ Kui taibati, et sakslastest kaaskodanike mõtted ja südamed lähevad riigile kaotsi, oli hilja. Lucas kinnitab, et ta mõistab hästi eestlaste uhkust oma keele üle, kuid leiab, et aeg on küps muutusteks, sest Tshehhoslovakkia viga võib korduda Eestis. „Kui Putini propagandamasin suudab hõlmata kas või vähemuse venekeelsest elanikkonnast, on sellel riigi rahvuslikule julgeolekule kohutavad tagajärjed.“ Ta teeb mitmeid ettepanekuid meedia võimaluste paremaks kasutamiseks.

Seni aga podiseb kodakondsuse pada Eestis jälle tulel. Kokad peavad hoolega jälgima, et see üle ei keeks.

Märkmed: