Eesti taasvabanemise analüüsi katsetes on pälvinud suhteliselt vähe tähelepanu küsimus: kuidas said ideelistest kommunistidest üleöö rahvuslased? Seda võib seletada ajaloost tuntud väga inimliku motiiviga: soov säilitada võimu selle vahetusel, just nagu varem komparteis. Keegi ei taha aga seda möönda – veel vähem kuulda, kuigi see on loomulik käitumine, mida ei tohiks eriti pahaks panna, aga seejuures ka mitte uskuda mantlivahetuse siirust.

Eesti ajaloo suurkujude sihikindel mahategemise tendents on pikapeale äratamas imestust. Peale Peeter Kaldre (Maaleht 05.03.) võttis samas sellel teemal sõna Ilmar Palli („Eks nad olnud teadagi kes“, 09.04.). Ta toob näiteks Carl Robert Jakobsoni: kunagist vaimustust iseseisvusele alusepanija vastu on asendanud hapuvõitu viisakus. Suurmees tuletab end meelde vaid priskel rahatähel, ent kaob euro tõttu varsti sealtki. Sajakroonise Koidula olevat aga olnud kleptomaan ja sakste sabaraku tütar. Esimesel iseseisvusajal on ette näidata tõelised isamaareeturid rahvuskangelaste rüüs, Päts ja Laidoner. Nende meesteta oleks Eesti iseseisvus vist ainult unistuseks jäänud, aga ometi on nende teaduslikule kompromiteerimisele spetsialiseerunud ajaloolane — jõudu talle!

Käsilase ja agendi kuulsus lasub ka meie järgmistel, uue iseseisvusaja riigipeadel. Et paljudest meie vabadussõjalastest hiljem fashistid said, on kõigile teada. Kelleks nimetame oma heitliku meelega neid nüüd? Nende järglased metsavennad olid igatahes paljude eestlastegi arvates bandiidid. Tapsid naisi, rauku ja lapsi, röövisid poode. Ning kas siis aus mees hundi kombel metsas luurab… Ilmar Palli lõpetab: „Muinashiina filosoof ja väejuht Sun Tsu õpetab vaenlasest verd valamata jagu saamiseks muu hulgas määrima laimuga nende head nime. Mõnikord tundubki, et oleme iseenda vaenlased.“

Tuleb lisada, et okupatsiooni juhtisikutele omistatakse seevastu positiivset mainet. Johannes Lauristinist tahetakse teha märtrit, Karotamm olevat püüdnud eesti rahvast päästa ja Ivan Käbin olnud mõistlik mees. Karl Vaino polnud küll kõige parem, oli siiski kena kalamees, tema õnge otsas polnudki väga paha? Ainuke selle aja reetur on nähtavasti Karl Säre.

Eestlastel on probleeme oma minevikuga, kohalikel venelastel olevikuga. On nähtavasti raske harjuda mõttega, et nüüd elatakse Venemaast sõltumatus iseseisvas riigis, kellele võib küll esitada nõudeid, aga nendega kaasnevad teatud kohused. Nõuete täitmine eeldab riigikeele oskust, kohustuste juurde kuulub lojaalsus.

Aja jooksul kaob soveti ajal ajupesu läbi teinud põlvkond, kelle peamine lojaalsus on Moskvas. Kasvab peale uus, kes on tihedamini seotud Eestiga kui nende tihti Venemaa avarustest Eestisse siirdatud vanemad. Neil pole samu silmaklappe, silmad on avatud nii ida kui lääne suunas. Nad tunnetavad oma seost Eestiga, seejuures jäädes venelasteks.

Kahjuks nimetatakse neid tihti oma vanemate reetjateks. Eesti noored venelased ei reeda oma vanemaid, vaid nad vaatavad maailma uute silmadega, mille üle vanematel oleks põhjust vaid uhkust tunda. Kas elavad paljud vanemad veel nii tugevalt N. Liidu nostalgias, et tahaksid oma lapsi näha sovetidena?

Turmtule alla on sattunud eriti Sergei Metlev, kellele pannakse pahaks tema tugevat lojaalsust Eesti Vabariigile. Ta ei kiida ka heaks Moskva versiooni Eesti ajaloost. Metlev võtab ise sõna nende rünnakute kohta, öeldes: „[Andres] Raid tituleerib mind poollibahundiks, Kremli propagandaruupor infoagentuur Regnum nimetab mind „judushka Golovljoviks“, Andrei Hvostov aga lausa „grenzsteiniks“ (EE 04.03.), Sergei Stadnikov „manipuleeritavaks objektiks“ (EE 12.04.2010). Minu missiooniks avalikus diskussioonis on olnud siiski töötavate lahenduste otsimine, mis inimeste elu teeksid paremaks ja aitaksid ühiskonna lõimumisele“ (Eesti Ekspress 12.04.2010).Ta lisab: „See olen mina ise, kes konstrueerib iseendast Eesti Vabariigi kodanikku, kelle jaoks selle maa iseseisvus, ajalugu, kultuur ja keel on südamelähedane ja tähtis. Rahvuselt olen ma venelane ja seda ära võtta keegi ei saa.“

On märkimisväärne, et ka vene intelligentsi esindajad, kellelt oleks võinud loota suuremat arusaamist, osalevad Metlevi ja tema mõttekaaslaste halvustamisel. Kas on nad nii sõltuvad Moskva hoiakust? Meenub Eesti venelaste positiivne käitumine enne sõda, kui neil oli esindus Riigikogus. Nad ei järginud Moskva juhtnööre, mis sai neile saatuslikuks. Riigikogu venelastest saadikud Georgi Orlov ja Aleksander Ossipov lasti maha juba 1941. a. (neid ei mainita äsja ilmunud „Sõja ja rahu vahel“ II köites, mis käsitleb põhjalikult esimest punast aastat). Kas ootab sama saatus ka Sergei Metlevit, kui Eesti taas peaks sattuma Venemaa võimu alla?

Märkmed: