Poleks küll arvanud, et lühike ülevaade Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) hiljutisest aastakoosolekust meie eelmises lehes tekitab nii ägeda mõttevahetuse eesti meedias. Aga nõnda see juhtus internetiportaalis DELFI, kus pealkirja all „EKN: kommunist pole vabadusvõitleja“ refereeriti omakorda ülalmainitud artiklit uudisena.

Sõnasõja põhjustasid peamiselt laused: „EKN arutas Torontos toimunud üldkoosolekul EKN-ile laekunud kirja, milles taunitakse vabadusvõitlejate ja endiste kommunistlike karjeristide ajaloolist samastamist ning öeldakse, et see on moraalselt ebakohane ja solvav“ ja „Riigikogu võiks arutada ja anda oma ausa hinnangu vanas küsimuses, mis tuli esile selle aasta riiklike autasude jagamisel.”

Ehkki samadel teemadel on Eestis nõrkemiseni vaieldud, valas nüüd õli tulle asjaolu, et selles asjas võtsid sõna väliseestlased.
Nagu ikka, tagab anonüümsus kommenteerijatest mürgipritsijatele nauditava turvalisuse, võimaldades välja öelda kõike, mida just sülg suhu toob ja ehk rohkematki. Mitmesaja kommentaari hulgas hakkasid silma vaid üksikud, mille autorid julgesid oma nimesid avaldada. (Kas pole seegi üks sovetlik igand, kus vähegi vastuolulisi poliitilisi avaldusi tavatseti looritada anonüümse autorlusega „grupp seltsimehi“)? Probleeme tekitas ka see, et koosoleku ülevaates pole konkreetselt mainitud, kes oli arutusel olnud kirja autor.

Keegi ütles hiljuti, et kodu- ja väliseestlaste vaheline lõhe on väljamõeldis; et seda polegi olemas ja et erinevad arvamused on seletatavad üksnes erinevates tingimustes ja süsteemides elamisega. Kahjuks kõnelevad Delfi uudisele lisatud kommentaarid vastupidisest, sisaldades paiguti vulgaarsusi, viha ja mõnitusi. Tõe huvides olgu lisatud, et seal on ka väliseestlaste positsiooni mõistvaid ja toetavaid arvamusi.

Pole aimugi, kes need kommenteerijad on: milline on nende vanus, majanduslik seis, haridus, sugu jne. Kuid kirjapandust võib kindlalt järeldada, et okupatsiooniaegne minevik on ikka veel lahti rääkimata, mis häirib kõiki või vähemalt enamust meist. Ometi on läbipaistvus uue, puhta ajaloolehekülje keeramise vältimatuks eeltingimuseks.
Üks tõsiseltvõetavam Eesti presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves leiab: „Meil on vaja klaari ja kainet panoraampilti kommunismikuritegude ajastust, mitte poliitiliste kõverpeeglite kambrit.“ Just viimases näib aga praegu rohkesti ekslemist ja kobistamist olevat. Ilvese arvates tuleks kõigepealt avada Pandora laegas ja uurida üksikasjalikult EKP tippude kunagist tegevust, kellest osa on asunud end reklaamima „iseseisvuse teostajatena”. Vastuoluline idee. Teame, et selle mütoloogilise laeka kaane paotamisel lendas sealt välja hulk kahtlusi, nuhtlusi, muresid ja õnnetusi. Aga laekas oli siiski üks hea asi ka — nimelt lootus, mis lohutas inimesi nende õnnetuses. Just lootus aitab edasi liikuda ja lohutust vajab paljukannatanud eesti rahvas nagunii.
Ilves pakuks Pandora laeka avamise keerulist tööd [erapooletule] rahvusvahelisele inimsusevastaste kuritegude komisjonile. Varasemaid kogemusi silmas pidades võib sellele kuluda aastaid. Kas vahepeal lükata see valus ja kirgesid küttev teema kalevi alla või viljatult edasi vaielda? Selle keerulise otsuse peab ilmselt langetama Eesti Vabariigi järgmine president. Aga seniks jäävad punased minevikuvarjud küllap ikka veel kummitama ...

Märkmed: