Artiklis „Heitlus Balti ajaloo pärast“ (Akadeemia 2008/12, lk. 2605-2623) kirjutab Rein Taagepera sissejuhatavalt: „Lääneriikide suhtumist Balti riikidesse mõjutas 1945-1990 pidevalt see, kuidas saadi aru Balti ajaloost: milline see on, kui ta üldse olemas on. Seega saatis Balti pagulaste heitlust läänemaailmas Balti tuleviku pärast heitlus mineviku pärast.“

Ta kirjeldab sõjajärgset hoiakut: „Riikidevahelises suhtlemises on võimsaks põhialuseks status quo säilitamine. Seal, kus omaenda huvid pole ohus, võiks kõigi riikide juhtlauseks olla: „Peaasi, et jama ei tuleks“. Balti riigid aga olid 1940. a. faktiliselt maakaardilt kadunud. Mõte neid taastada tähendas jama, mida ühelgi väljasseisjal vaja polnud. Balti riikide taastamine pannuks kaudselt küsimuse alla kõik sõjajärgsed uued piirid.“ Ta lisab hiljem: „Neile riikidele, kes polnud Balti riikide annekteerimist tunnustanud (eeskätt USA), oli ka see mittetunnustamine osa status quo’st, mida nad ei soovinud muuta kummaski suunas – ei tunnustamise ega tegeliku anneksiooni lõpetamise suunas.“

Õigustatult iseloomustab ta seda kui ümbrust, milles pagulased Läänes pidid tegutsema Balti rahvaste ja riikide huvides. Tausta kirjeldusele järgneb aga kriitika pagulaste kesise ettevalmistuse kohta poliitilisel ja õpetlikul tasemel. Kommunismivastases õhinas aeti sotsioloog segi sotsialistiga ja politoloog politrukiga. Polnud ime, et poliitiline pagulaskond tootis alguses imevähe politolooge ja et ka pagulaste selgitustöö alguses oli vähem tõhus, kui see võinuks olla. Ta mainib vähest inglise keele oskust, loetleb Balti riikide probleeme käsitlevaid väljaandeid ja nende puudusi. Kritiseerib pagulaste mõõduandvat hoiakut, et N. Liidus midagi paremuse poole liikuda ei saa. Õpetlaslikud normid nõudsid faktide tunnustamist. Taagepera kirjeldab Balti-teemaliste uuringute arengut, rõhutades, et pagulasõpetlane pidi pidevalt sooritama tasakaaluharjutusi. Mida rohkem tõttt N. Liidu kohta ütlesid, seda enam peeti sind liialdavaks natsionalistiks. Et olla tõsiselt võetav ja seega mingit mõju avaldada, selleks pidi juttu mahendama. Tuli aga pidevalt hoolt kanda, et mahendus ei muutuks võltsimiseks (lk. 2615).

Olen kogenud sama Taanis üksiku eesti ajaloolasena. Taagepera on andnud suure panuse Eesti ajaloo valgustamisel. Seejuures on ta politoloogina lähtunud kehtivast status quohoiakust. Eesti ajaloo VI köites (2005) on juttu tema panusest (lk. 233), pole aga mainitud märgukirja, mille ta koostas 1965. a. koos Helmo Raagi ja Heino Susiga. See käsitles Balti riikide staatuse küsimust eesmärgiga leevendada nende rahvaste olukorda Moskva haardes. Memorandumi, milles soovitati muuta Balti Nõukogude liiduvabariigid Ungari-laadseiks riikideks väljaspool N. Liitu, esitasid Rein Taagepera ja Helmo Raag USA ja N. Liidu valitsustele 1965. Pagulaskonnas puhkenud tormi ja vastandlike arvamuste järellainetuses heideti Taagepera EÜS-ist välja.

Oli tegemist põhimõtete kokkupõrkega: ühel pool need, kes nõudsid täielikku vabadust, teisel pool need, kes leppisid status quo’ga, soovides olukorra leevendamist. Taagepera jt. panuse kaudu jõudis Eesti ajalugu nende asukohamaade teadvusse. Seda küll peamiselt haritud ringkondades, kus tunnustati balti rahvaste kannatusi, aga soovitati samal ajal olukorraga leppida, sest N. Liidus oli leidnud aset areng paremuse poole, mida tuli toetada.

Mõlemad vaated mängisid rolli pagulaspoliitikas, kuid olid vastuvõtmatud N. Liidule, kes püüdis seda vastuolu pagulaste lõhestamiseks ära kasutada. Seda eesmärki teenisid kultuuridelegatsioonid, mille kaudu nõukogude süsteemi teenrid püüdsid luua sõbralikku vahekorda paguluskultuuri esindajatega. Üheks näiteks on endine julgeolekutöötaja Uno Laht, kes esindas näilist kriitilist vabadust, aga pärast Eesti taasiseseisvumist näitas, et ta oli jäänud stalinistiks.

USA sovetoloogid ei osanud ette kujutada N. Liidu lagunemist. Kui algas lagunemisprotsess, mida kiirendas USA hoiak, tunti muret selle üle. Külma sõja ajal oldi ära harjutud status quo ja kindla vastasega, nüüd räägiti küll üha enam Balti riikide vabadusest, soovitati seda aga saavutada kasulikuma liidulepingu kaudu. Lääneriikide suhtumist Balti riikidesse ei mõjutanud 1945-1990 kuigi palju arusaamine Balti ajaloost. Seda tunti piisavalt, aga kasutati ainult vajaduse korral, selle varjutas reaalpoliitika. Eriti said seda tunda poolakad, kes valasid lääneliitlaste kõrval verd, aga sunniti pärast sõja lõppu aktsepteerima Moskva valitsust, kuigi nende ajalugu tunti väga hästi.

Seda on iseloomustanud hästi Olaf Mertelsmann, kes, retsenseerides kogumikku The Baltic Question during the Cold War (London– New York 2008) konstateerib: „Kuigi lääne suurvõimud uhkeldasid oma retoorikas õiguse ja moraaliga, ajasid nad külmaverelist reaalpoliitikat” (Sirp 26.09.2008).

1991. a. augustiputsh andis N. Liidule surmahoobi. Vabanesid ka Balti riigid, aga tulemuseks oli Taagepera soovidega sarnanev kompromiss. Suurelt osalt säilitasid võimu endise süsteemi esindajad, kes verbaalselt ja sümboolselt mängisid üle täieliku uuenduse soovijad. Ka tänased, tihti marksismi-leninismi juurtega politoloogid, soovitavad järeleandmisi Moskvale, vaikides tulemustest; nende vastased saavad aga rahvusäärmuslaste sildi.

Märkmed: