Ajakirja The Economist pühadenumber (19.12.09) otsib artiklis „Tongue twisters“ maailma kõige keerulisemaid keeli.

Nentinud, et ega inglise keelgi kõige kergemate killast pole (eriti absurdsete hääldusreeglite tõttu), asub autor analüüsima maailma erinevaid keeli.

Teame, et igal keelel on ju oma nipid ja trikid, mida valdavad täiuslikult vaid need, kellele vastav keel on mitte ainult emakeel, vaid ka elu vältel jäänud põhiliseks suhtluskeeleks. Slaavi keeltel on selliseks tunnusmärgiks näiteks enne- ja täismineviku korrektne kasutus. Ükskõik kui perfektselt ka keelt ära ei õpitaks, komistatakse ikka ja jälle kahe ajavormi õige kasutuse taha. Neid vorme võib isegi pähe tuupida, aga lause kontekstis eksitakse nendega alatasa. Venelased teevad selle järgi muide kindlaks, kes on nende rahvuskaaslane ja kes mitte.

Või kes suudaks perfektselt omandada prantsuskeelse „o“ hääldamist? Kõnealuses artiklis väidetakse, et „o“ hääldamise erinevaid võimalusi on kokku koguni 13 (o, ot, ots, os, ocs, au, aux, aud, auds, eau, eaux, ho ja ö). Majesteetlik ja ajalooline ladina keel veeretab õppija teele samuti hulgaliselt takistusi, kuid jääb näiteks mandariini keele varju, mille hääldamisel tuleb kasutada isegi erineva kõrgusega hääletoone. Taga-Kaukaasia rahvaste keeled hiilgavad oma kaashäälikute arvukusega, ühes sealses keeles on tänu erinevatele hääldamismoodustele koguni 78 konsonanti!

On ka keeli, kus sõnavahesid praktiliselt ei kasutata või tehakse seda vähesel määral. See on üsna tüüpiline türgi keeles. Artiklis on toodud sellekohane näide, mis koosneb 45-st tähest ja hõlmab peaaegu terve veeru rea. Isegi sõna „meie“ kasutamine võib mõnes keeles probleeme tekitada. Solomoni saare elanikud teevad näiteks sõna „meie“ puhul vahet, kas on tegemist ainult sinu ja minuga (meie kahega) või suurema arvu inimestega.

Mark Twain imestas kunagi selle üle, miks saksa keeles, kus on kolm soovormi, ei määratleta noore naise sugu, küll aga kaalika oma. (Mädchen on kesksoost, Stekrübe aga naissoost.)

Artikli autor ei saa muidugi mööda minna ka Euroopa ühest keerulisemast – nimelt eesti keelest. Ladina ja vene keele kuus käänet kahvatuvad meie 14 kõrval. Need on artiklis ka kõik üles loetud ja lisatud, et käänete kasutamise süsteem hiilgab seejuures oma ebaregulaarsuste ja eranditega. Nii see tõesti ju on. Iga eesti õigekeelsuse sõnaraamat sisaldab õnneks tüüpsõnade loetelu, mille põhjal saame oma keelekasutuse õigsust siiski alati kontrollida.

Meie keeruline grammatika annab muidugi Eesti muulastele hea ettekäände oma asukohamaa riigikeelt mitte ära õppida ja loobuda siis ka kodakondsuse eksami sooritamisest. Ühe mulluse küsitluse puhul tõi selle põhjuse esile 9 vastajat 10-st. Võib siiski arvata, et see on sobiv ettekääne, mille taha varjutakse. Pigem on siin tegemist ehk nende inimeste mugavuse, küündimatuse või laiskusega. Seda eriti nüüd, kus Eesti muulased saavad igal ajal vabalt reisida emakesele Venemaale ja Euroopasse. Selle taustal on rõõm nentida, et on küllalt neid, kes on hiljuti Eestisse asunud ja mõne aastaga suutnud eesti keele pea täiuslikult omandada. See näitab, et hea tahtmise korral saab ka kõige keerulisema keele selgeks.

Märkmed: