Loen must-valget kultuurilehte Sirp, kus on tihti asjalikku diskussiooni, milles kasutatakse vahel vasarlikku sõnarelva. Paistab läbi tugev endise filosoofiahariduse taust, kust pärinevad mitmed mõtted ja tõlgendused, mida nüüd korrigeeritakse ja täiendatakse Lääne mõtlejate arvamustega. Kuna nendeski on mõjutusi varematest idapoolsetest tõekspidamistest, on tulemuseks sümbioos, milles ammendatakse argumente mõttevara parem- ja vasakpoolsetest sahtlitest.

9. aprilli numbris oli kolm huvitavat artiklit. Esiteks Valle-Sten Maiste küsitlus Marju Lauristini 70. sünnipäeva puhul, milles juubilar väidab, et „sotsid ei võtnud omaks verise revolutsiooni ja klassivõitluse ideed, vaid püüdlesid sotsiaalse sidususe ja läbirääkimiste ning kõigi kaasamise poole“. Silver Rattasepp arutleb: „Antidualism – üks igatpidi tore mõtteviis“. Artiklis „Tõde ei ole kandiline“, millest lähtub pealkiri, väitleb Mikko Lagerspetz Lauri Vahtrega tõe olemuse üle.

Ruumi nappuse tõttu ainult mõned märkused. Marju Lauristin juhib tähelepanu mitmele probleemile ja analüüsib mõnda üsna korralikult. Ta püüab siiski kaitsta kommuniste nagu tema enda ema, „romantilist inimest“, väidab, et ei olevat olnud tegu rahvusluse vastu olemisega, vaid sotsiaalse õigluse eest seismisega. Ta käsitleb ka kommuniste ja sotsialiste koos. Kuigi esimeste arvates olid teised reeturid, toetasid Läänes külma sõja ajal sotsiaaldemokraadid kaudselt Moskva liini, olles NATO ja USA vastased. Kas kuulub „sotsiaalse õigluse“ juurde ka teisitimõtlejate likvideerimine? Pealegi hirmutavad jäljed – Eesti iseseisvuse hävitamisel lõid kaasa mitmed sotsialistid, mis ei tulnud just kasuks nende mainele eesti rahva hulgas, ei kindlustanud ka kuigi hästi nende karjääri uue võimu teenistuses. Siin Taanis olen tähele pannud, et ainuke sotsialist, kelle hirmutegusid mõistsid hukka sotsiaaldemokraadid, on rahvussotsialist Adolf Hitler. Stalin, Mao, Pol-Pot, Castro ja teised, kes sotsialistidena väidetavalt ka seisid õigluse eest, nende teod leidsid tihtipeale rohkem arusaama ja õigustamist kui kriitikat.

Marju Lauristin arutleb ka selle üle, kuidas teha Sirpi loetavamaks. Mõnda artiklit lugedes peab olema käepärast võõrsõnade leksikon. Värskendasin ise oma teadmisi dualismist, mille kohaselt me automaatselt vastandame teatud nähtumusi-mõisteid: hea – halb, valgus – pimedus, armastus – viha. Äärmuseks on sõbrad – vaenlased, lunastatud – hukkamõistetud, mis iseloomustavad dogmaatilisi ideoloogiaid ja religioone. Nende hulgas ka NSV Liidu kuradinäoga sotsialismi. Kõik dualismid pole valed, näiteks „ülal“ ja „all“, aga paremini arusaamiseks tuleks autori arvates läheneda asjale paindlikumalt. Minu arvates ei tohiks sellega liialdada, see võib viia mõttetuseni.

Sellega seoses juhib Silver Rattasepp tähelepanu faktile, et usk absoluutse tõe olemasollu ja kättesaadavusse on üldlevinud. Ta mainib möödaminnes, et sellist endale viitavat ja seetõttu ennast tühistavat argumenti kasutades, et „absoluutset tõde ei ole olemas“ kuulutab ütleja ise just nimelt absoluutset tõde. Meenutab loogikaõpetuse näidet: kui keegi eestlane väidab, et kõik eestlased valetavad, kas ta siis räägib tõtt või valetab? Sellega seondub argumenteerimise tavaline komistuskivi, nimelt üldistamine. Pealegi näitab kogemus, et valede väsimatu kordamine võib anda neile tõe värvingu ja veenda paljusid neid uskuma.

Mikko Lagerspetz vaidlustab Lauri Vahtre arvamust, et tõde võib olla lihtne, vaieldamatu ja kergesti äratuntav, mille kinnituseks ta toob väite, et tellis on kandiline. Selles ei saa olla mingit teist tõde, sest kui ta oleks ümmargune, siis ta poleks tellis. Lagerspetz leiab, et on tegemist lihtsa definitsiooniga, mis pole „tõde“ või „vale“ iseenesest. Ka tema viitab Platoni aegadest tuntud paradoksile: väide „absoluutset tõde ei ole olemas“ on iseenesest esitatud vormis, mis absoluutse tõe olemasolu nõuab. Kõik need kolm artiklit on seotud tõe tõesuse probleemidega. Marju Lauristin võrdleb Lauri Vahtre väidet ühe padumarksistliku filosoofiga.

Kui vaadelda seda ajaloolase pilguga, on konkreetsed faktid, mida tihti tõlgendatakse erinevalt, vahel koguni kontrafaktiliselt, aga tõe sildiga. Tagasivaates on näha, kuidas ajaloolisi fakte aastasadade jooksul on sel kombel tõlgendatud. Tugevat mõju avaldab kehtiv, aga ka muutuv poliitiline korrektsus, mis omakorda poliitika vallas sõltub valitsevast võimust. Vabas ühiskonnas on tõde tihti kokkuleppeline ja võib olla sama hästi kandiline kui siiru-viiruline. Oma tegude õigustamiseks kasutavad eriti suurvõimud libatõde – faktide eitamist või pea peale pööramist.

Sellega haakub Andres Langemetsa arvamus (Eesti Ekspress 13.06): „Peale kohtute tegelevad tõe otsimisega ka teadus, filosoofia, osalt kunstidki. Ent kuskil pole tõde nii otsustavalt vastakuti valega kui õigusemõistmises, kuskil pole õiglus nii juuspeene joone kaugusel ebaõiglusest kui kohtuotsuses“.

Märkmed: