President Barack Obama on jätkanud president George W. Bushi poolt alustatud riigi rahadega suurejoonelist majanduse kriisist väljaaitamist. Lisaks sellele on ta alustanud oma valitsusaega suurte programmidega, mis on Kongressile heakskiitmiseks esitatud. Ta tahab riigistada tervishoiusüsteemi ja teha suuri muudatusi haridussüsteemis.

Need võivad olla õilsad eesmärgid, kuid aktuaalseks probleemiks on, et riigil pole selleks raha. Siin ei ole enam tegemist miljardite dollaritega, vaid hoopis triljonitega. Need on arvud, millega tavainimesel on raske kohaneda. Üks miljard on 1000 miljonit ja üks triljon on tuhat miljardit – arv, millel on number ühe järel 12 nulli.

Seda raha peab riik laenama, mis tähendab kahte asja. Esiteks antakse selle võla katteks välja valitsuse võlapabereid, obligatsioone (bonds), mida keegi peab ostma ja teiseks tuleb see võlg kinni maksta. Kui seda ei tehta, kaob usaldus USA valitsuse vastu ja keegi ei osta neid võlapabereid. Võla kinnimaksjateks on tulevased põlved, kelle käest pole küsitud, kas praegune generatsioon võib seda teha või mitte.

Seni on peamiseks USA võlapaberite ostjaks puna-Hiina. Arvatakse, et umbes triljoni dollari eest võlapabereid pole keegi senini ostnud. Seda on siis finantseeritud mingisuguse tehinguga, mida võib kaudselt kirjeldada raha ühest taskust teise tõstmisega. Säärased suured võlad, millel on kahtlane tagatis, võivad tulevikus tuua kõrge inflatsiooni.

President Obama väitis oma valimiskampaanias, et kui ta presidendiks saab, siis ta alandab suurel osal valijaskonnast, välja arvatud rikastel, tulumakse. Siin tekib küsimus, kust tuleb see raha, et tema poolt loodud ülisuurt võlakoormust tasuda? Ei ole muud loogilist vastust, kui et see peab laekuma tulumaksudest – kui mitte kohe tänavu, siis tulevikus. Nii on siis ameeriklastel eelolevatel aastatel oodata väga suurt tulumaksude tõusu.

Lääne-Euroopa riikides, kus tulumaksud on palju kõrgemad kui USA-s, 40–50% sisemajanduse koguproduktist (SKP) USA umbes 30% vastu, on praktiline kogemus näidanud, et see halvab majanduse kasvu, mis omakorda toob kaasa suurema tööpuuduse. USA aastane majanduskasv on siiani olnud umbes kahekordne võrreldes Lääne-Euroopa maadega.

USA ametiühingud olid väga suured Barack Obama valimiskampaania rahastajad. Kuna ametiühingute liikmete arv on USA-s pidevalt kahanenud, siis ametiühingute sooviks on, et võetaks vastu uus seadus, mis tühistab salajase hääletuse selle kohta, kas ettevõtte liikmed soovivad ametiühingut või mitte. Uue ettepaneku kohaselt kirjutavad ettevõtte töötajad alla vastavatele kaartidele, et nad soovivad ametiühingut. Kui sääraste allkirjadega kaartide arv ületab 50% ettevõtte töötajate arvust, siis on ametiühing vastu võetud. See seaduseelnõu on Kongressis arutusel.

Paljud ameeriklased on nüüd mures suure võlakoorma tekkimise ja ametiühingute seaduse muutmise pärast. 15. aprillil toimusid umbes 750-s USA linnas rahva meeleavaldused ca 300.000 osavõtjaga, kus protesteeriti tulumaksude potentsiaalse tõusu ja ametiühingute seaduse muutmise vastu. Osavõtjate hulgas oli ka Demokraatliku Partei liikmeid ja neid, kes Barack Obama poolt hääletasid. Oli aga ka töölisi, ametnikke, väikeettevõtjaid jne. Meeleavaldustel ei toimunud mingeid korrarikkumisi. Need olid küllaltki tähelepanuväärivad sündmused.

Kuidas siis USA meedia enamus nendesse üritustesse suhtus? Kolm peamist telekanalit – CBS, ABC ja NBC mainisid neid oma uudistes, kuid ei teinud seda objektiivselt – mitte korralike reportaazhidena, vaid suhtudes toimunusse ilmse vaenulikkusega. Avaldati arvamust, et tegemist on suurfinantsistide ja parempoolsete äärmuslaste poolt üleskeeratud rahvamassidega. Ühel kanalil ütles intervjueeritav koguni, et tegemist on rassistidega! New York Times ignoreeris neid sündmusi algul, ehkki pööras minevikus rohkesti tähelepanu president Bushi vastastele väikestele meeleavaldustele minevikus.

Ka CNN-i uudistekanali reporter suhtus oma intervjuus meeleavaldusse ilmse vaenulikkusega. Foxi uudistekanal esitas objektiivse reportaazhi ja mitmed kommentaatorid suhtusid toimunusse väga positiivselt.

Kurb, et nii suur osa USA meediast on objektiivsuse asendanud vasakpoolse ideoloogiaga. Ega see Kanadas ja Lääne-Euroopas palju teistmoodi ole. Pole siis mingi ime, et kurjust ja negatiivsust nähakse Ameerikas ja turumajanduses, mitte aga diktatuurides, mis umbes poolt inimkonda haaravad ning kus puudub sõnavabadus ja kus kodanikke suvaliselt vangistatakse, piinatakse ja hukatakse.

Märkmed: