Kommentaar: Kas kordamine on tarkuse ema?
Arvamus 27 Jun 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Üsna tihti kasutatud ladinakeelne väljend repetitio est mater studiorum, eesti keeles – kordamine on tarkuse ema – ajendab juurdlema. Loomulikult on kordamine kasulik, kui selle kaudu tahetakse omandada tarkust, laiendada silmaringi. Kahjuks saab aga selle positiivset tähendust kuritarvitada, muuta negatiivseks.

See kehtib näiteks propaganda ajupesu puhul, mille mõjuvamaks relvaks on väsimatu valede kordamine, nii et need pikapeale varjutavad tõe. Nii võiks seda väljendit ka sõnastada: repetitio est pater stultitiae – kordamine on rumaluse isa.

Sellele süsteemile oli rajatud N. Liit, mis on küll varisenud, aga mille ajupesu tulemused elavad veel edasi ka paljude eestlaste teadvuses. Sama taktikat on hakanud taaskasutama tema järglane Venemaa, nii et kadumise asemel on valede kordamine hakanud tugevnema, mis mõjutab eriti Eestis elavaid venelasi, aga ka vahepeal valede paljastamist näinud sama taustaga eestlasi.

Sellega haakub Pekka Erelti arvamus Venemaa infosõjast Eesti vastu. Moskva kasutab selles sõjas peamise relvana kulunud, ent siiski tõhusat sõna: natsism. Miks? Venemaa järgib propaganda üht mõjuvamat teesi: avalikku arvamust pole võimalik muuta või suunata mõistlike argumentidega, seda saab teha üksnes emotsioonide kaasabil. Ja vähe on läänemaailmas sõnu, mis kutsuksid esile negatiivsemaid emotsioone kui „natsism“. Sõnumi tugevdamiseks kasutatakse sümboleid (haakrist, SS), mis seostuvad inimestel negatiivsete tunnetega; samuti tähenduste ülekandmist. Näiteks plakat Ansipi pildiga, millel peaministrit samastatakse Hitleriga. Kuna inimesed on liiga laisad, et ise mõelda, esitatakse sõnum lihtsana, selle sisu ei muutu eriti ning seda korratakse pidevalt. Et Venemaa levitab Eesti kohta suisa valesid, seegi on arusaadav. Juba Goebbels väitis, et valed on palju paremad propagandavahendid, kuna neid tavaliselt ei saa ümber lükata – laimatu selgitusi lihtsalt ei usuta. Tõdede paljusus tähendab seda, et iga tõde on ühtlasi vale ja vale ühtlasi tõde. Aga tõe ja vale aste on erinevatel väidetel erinev. On väiteid, mis on peaaegu tõesed, me isegi ei nimeta neid valedeks, vaid ainult ebatäpseteks. Ja on väiteid, mis on peaaegu valed, ehkki õrna tõe lõhnaga. Kui seda vahet ei tehta, muutub tõdede paljuse propageerimine vale õigustamiseks.

Ajaloos on ikka kaks asja – faktid ja tõlgendused. Fakte ei saa tavaliselt nagu kahtluse alla seada. Ajupestute ja relativistide hirm ja lootus on tõlgendused (Eesti Ekspress 13.09.2007).

Taani Venemaa asjatundja Leif Davidseni kohaselt oli N. Liit ekspert kirjeldamaks valet tõena ja põrnitseda valele otse näkku, misjärel keerata sellele selg ja teha nägu, nagu seda ei eksisteerikski.

On juba juhitud tähelepanu faktile, et käsitledes Vabadusristi rahva lõhestajana ei tohiks unustada, et ka Vabadussõja ajal ja samuti 1940. a liitus üks osa eestlastest maailmavaatelistel põhjustel vaenlasega, et võidelda Eesti iseseisvuse vastu. Sellise maailmavaatega tegelastele on vastumeelne kõik, millel on väikseimgi viide Eesti iseseisvusvõitlusele. Vabadusrist Vabadussõja võidusambal on aga vabadusvõitluse sümbolina väga võimas.

Kui eelmisel suvel avati Washingtonis mälestusmärk hinnanguliselt 100 miljonile kommunismi ohvrile, mille rajamist toetas ka Eesti Vabariik, siis arvustasid USA äärmuslikumad vasakpoolsed kriitikud teravalt selle väidetavalt iganenud vormikeelt ja teatasid, et tegemist on üksnes parempoolsete poliitilistes huvides püstitatud „käkiga“, mis on lihtsalt üks USA Vabadussamba vilets koopia.

Eesti riikluse aluseid katsutakse hävitada demokraatlike vahenditega, mida seesama riik vastavalt põhiseadusele võimaldab. On veider konstateerida, et tihti on just vabaduse vastastel seda kõige enam vaja. Vabadusega kaasneb ka vastutus. Vabaduse enda nimel tuleb selle kuritarvitamist piirata. Nii kuulub vabaduse juurde paratamatult ka ühiskonna iseregulatsioon.

Erimeelsused, vaidlused ja kibedad kompromissid kuuluvad avatud ühiskonda ega kao sellest kunagi, vähemalt mitte nii kaua, kuni vabadus ja demokraatia ei muutu pelgalt sõnakõlksudeks.

Aja kulgedes muutuvad üha eredamaks ja heroilisemaks nomenklatuuri esindajate mälestused. Nende taustal väidetakse nüüd Moskvas, et eestlased ise represseerisid ennast. Nagu luuletaja Hando Runnel kirjutab: „Räägi mulle ajast / Räägi mulle ruumist / Räägi isamajast / Räägi tollest juunist / Mille kohta ringi / käib üks loll legend / nagu meie ise / oleks tapnud end.“
Sõnavabaduse kuritarvitamine on siiski eelistatavam selle puudumisest. Demokraatiaks läheb lisaks veel vaja veidike mõistust. Rumaluste lõputu kordamine ei muuda neid kõigist püüdlustest hoolimata valgustatud ühiskonnas tarkuseks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus