Küsisin hiljuti Poola kolleegilt nõu, kuidas otstarbekamalt Poolas reisida: kas minna madalama klassi teed mööda või valida pikem, kiirtee. Sõber soovitas valida kiirtee, sest ajaloolistel põhjustel pole Poolas veel maantevõrku suudetud päriselt üheks liita. Ta selgitas, et Poola jagamised ajaloos on riigi maanteede süsteemis ikka veel nähtavad.

17. septembril 2009 on Poolas jälle leinapäev. Möödub 70 aastat kurikuulsast 17. septembrist 1939, kui MRP salaprotokollide elluviimise raames Saksamaa kõrval asus Poolat okupeerima ka N. Liit. Poola rahvale tähendas see järjekordset okupatsiooni, järjekordset riigi „jagamist“ suurvõimude poolt. N. Liidu kontrolli alla läks selle operatsiooni käigus 190.000 ruutkilomeetrit Poola territooriumi, kus elas 12 miljonit inimest. Poola kodanikele tähendas kahekordne okupatsioon ajaloo suurimaid ohvreid. Igivana probleem on vallutatute ja vallutajate käitumine äärmuslikes olukordades ehk sõjas. Vallutatute õiguseks on kõigi vahenditega vastu hakata, kuid tuleb välja, et ka „võitjate“ jaoks võib ajalugu väga pikalt ebamugav olla. Nii tuleb tõdeda, et isegi 21. sajandil ei taha suurvõimud eriti meenutada 22. septembrit 1939, kui nõukogude ja Saksa väed marssisid Brestis ühisel „võiduparaadil“. Täna pole järgnevatele põlvedele sugugi lihtne seletada, mida siis võideti.

Ühine Läänemeri ja II maailmasõda

Eesti geograafiline asukoht on selline, et osa naaberriike on meil mere taga – soomlased ja rootslased, aga samuti ka poolakad. II maailmasõja alguse üheks sümboliks oli meie jaoks Poola allveelaev ORP Orzel (85 A). 15. septembril 1939 otsis Orzel Läänemerel neutraalset sadamat ja valis selleks Tallinna. Sellega seoses võiks meenutada mõnda sarnasust meie ajalooga. Kui Eesti Vabariik oli tõeliselt uhke oma kahe allveelaeva – Kalev ja Lembit – üle, mis olid ühed uusimad allveelaevad Läänemerel, siis poolakate Orzel oli asunud teenistusse alles 2. veebruaril 1939. Kui meie allveelaevad olid ehitatud Shotimaal, siis poolakate kaks uusimat Orzel-tüüpi allveelaeva Hollandis. Orzel (eesti keeles „Kotkas“) oli (nagu meiegi allveelaevad) ehitatud rahva osalusega. Suurem osa vajalikust rahast saadi Poola toiduanete ekspordist. Nii saame neid allveelaevu lugeda omamoodi rahvuslikuks ja riiklikuks sümboliks. Orzeli põgenemine Tallinnast 18. septembril 1939 tähendas uut etappi Poola võitluses omariikluse taastamise eest. Alus suundus Inglismaale, kus võitles sealse laevastiku koosseisus sakslaste vastu ja kus ta ühelt lahingülesandelt Põhjameres 1941. a. juunis ei naasnud. Veel üks paralleel –18. septembril 1939 asus tegevusse Poola eksiilvalitsus, mis suundus samuti Inglismaale.

17. september 2009

Kui 1. septembril 2009 võttis Poola vastu tänase maailma tipp-poliitikuid, siis 17. septembril kogunevad inimesed, et meenutada oma sugulasi, kelle elu lõppes Venemaa (Siberi) vangilaagrites. Minule meenub sel puhul Varssavis asuv 17. septembri 1939. a. monument, mis kujutab endast ristidega täidetud põlenud loomavagunit. Tugevad sümbolid, mis meie rahvale samuti väga tuttavad. Kuidas laheneb selle raske hingehaava ravimine Poolas, seda on veel vara öelda. Poola eksperdid arvavad, et selleks võib kuluda veel vähemalt 30 aastat. Tänaseid probleeme lahendavad poliitikud teevad oma kompromiss-otsuseid lähtudes tänasest päevast ja on vaja aega hindamaks, kas osa otsuseid kannavad ka igavikulisemaid sihte.

Kui Saksamaa kantsler kinnitas 1. septembril 2009 Poolas viibides, et Saksamaa on valmis kandma vastutust natsirezhiimi poolt Poolas toimepandud vägivalla eest ja Venemaa peaminister (ehkki küll reservatsioonidega) tunnistas N. Liidu osalust Poola iseseisvuse mahasurumisel, siis on eksperte, kes arvavad, et see oli antud olukorras positiivne samm.

Need mõõdukalt optimistlikult meelestatud eksperdid toovad näiteks 1960-ndatel Poola katoliku kirikutegelaste omaaegset initsiatiivi suhete lahendamisel Saksamaaga. Rühm Poola vaimulikke pöördus eraalgatuslikult Saksamaa poliitikute poole, nentides, et nemad, poolakad, on valmis sakslastele andestama II maailmasõja ajal Poolas toime pandud vägivalda ja palusid ka sakslastel oma hinge vaadata.
Sellele järgnes Saksa tipp-poliitiku kantsler W. Brandti visiit Poolasse, kus ta põlvitas koonduslaagri monumendi juures ja palus poolakatelt andeks.

Kas midagi taolist võiks juhtuda seni veel avalikult mittevabandanud Venemaa poolt näiteks aastal 2039? Selles küsimuses jagunevad täna eksperdid ikka veel optimistideks ja pessimistideks ning kummalgi rühmal on oma usk ja argumentatsioon võimalikule probleemi lahendusele.

Märkmed: