Kommentaar: Juubeliaasta mõtteid
Arvamus 15 Feb 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Olen sündinud Eesti Vabariigi algaastatel ja saanud seal oma hariduse vundamendi. Normaalse edasiehitamise katkestas 1940. a. okupatsioon, mis mitte ainult ei lõhkunud nooruse lootusrikkaid seinu, vaid ka Eesti vabaduse alusmüüre.

Järgnes neli katsumuste aastat, kus mul lõpus tuli osaleda uue okupatsiooni ebaõnnestunud tõrjumisel. Teekond viis mind kaugele kodutandrilt, paiskas õnneks vabasse riiki, kus sain elada ja areneda normaalselt, ehitada edasi Eesti Vabariigis rajatud soliidsele vundamendile. Kogu aeg kandsin südames lootust Eesti taasvabanemisele, kuigi see paistis pikka aega kui mitte võimatuna, siis vähemalt olevat mägede taga. Võimatu sai aga võimalikuks. Olen nüüd üle 16 aasta jälginud taasvabanenud Eesti arengut.

Juubeliaasta puhul heidan pilgu tagasi neile aastatele. Oli nähtavasti vältimatu, et taasvabanenud Eestis jäid mängima suurt rolli paljud endise süsteemi teenrid, kes vahetasid mantlit. Osalt olid nad ju ka teeninud seda ainult näiliselt, oma karjääri tõttu. Mu koolikaaslased ja paljud teised minu põlvkonna esindajad pole unustanud oma vundamenti, kuigi olid sunnitud ehitama sellele oma elu ENSV reeglite kohaselt. Nad andsid oma põhimõtteid edasi ka oma lastele, kes seetõttu omandasid teatud „immuunsuse“.

Vahel on probleeme aga nendega, kelle elu vundamendiks on ENSV ja kes pidid vahetama oma mõttelaadi. Paljud sellele vundamendile oma elu rajanud endised partorgid ja marksismi-leninismi lektorid on tegelikult vahepealse süsteemi ohvrid, aga nad tahavad muutunud oludes sellegipoolest võimaluse korral jätkata karjääriredelil nii sugulaste kui hingesugulaste ringkaitsest ümbritsetuna. Mida kaugemale vajub nende nõukogude aja noorus, seda ilusam paistab see olevat. See on ka üsna loomulik, sest meie, kes oleme pärit varasemast ajast, mäletame samuti esmajoones positiivseid elamusi.

Need asjaolud on mõjutanud ajaloo kirjutamist. Ja mõjutavad ka järgmise põlvkonna kasvatamist. On tervitatav, et Vabadussõda on rehabiliteeritud ja selle võitu tahetakse tähistada vabadussambaga, mida ehib Vabaduse Rist. Sellega seoses leiab kinnitust rahvaluule motiiv, et „ristimärki kardavad eriti kollid, kratid ja põrguteenrid“, aga ilmselt ka vahepealse „teadusliku kommunismi“ ja ateismi ajupesu ohvrid.

Eesti pole siiski täielikult vabanenud, sest ühelgi valitsusel pole olnud moraalset julgust otseselt tunnistada vabadusvõitluseks võitlust N. Liidu okupatsiooni vastu, eriti selle taastuleku tõkestamist 1944. aastal. Selles osalesid ju veel need Vabadussõja mehed, keda polnud õnnestunud likvideerida.

Tunnustamist vajaksid need, kes on valanud oma verd selle nimel, et Eestis püsiks eesti rahvas, keel, kultuur ja rahvuslik enesemääramine. Pole vahet, millises sõjas või millises mundris nad seda tegid ega ka selles, kas võitlus võideti või kaotati.

Minu põlvkonna hääbumisega kaovad tunnistajad, mis võimaldab jälle muuta ajalookirjutamist. Tulevad tagantjärele targad ja ettenägelikud alistujad, kes püüavad ida suunas kiigates hoida võitja poole – nagu tegid paljud 1940. a. ja hiljemgi. Aga tuleb ka arvestada võimalust, et võitjast võib saada kaotaja. Propagandas on valel tähtis osa, seda kasutatakse näiteks valimiste puhul, konkurentide laimamiseks. Kuigi saab tõestada, et on tegemist valega, jääb ikkagi plekk külge.

Aeg on aga edasi läinud, taust on muutunud. Saksa-ameerika ajaloolane ja politoloog Walter Laqueur annab oma teoses „The Last Days of Europe“ negatiivse mulje Euroopa tulevikust. Integratsioon pole õnnestunud, traditsioonilistest euroopalikest väärtustest (rahvuslik uhkus, ristiusk, töömoraal ja usk teadmiste ja teaduste väärtuse kasulikkusse) soovitatakse loobuda, kuna need olevat viinud imperialismile, kolonialismile ja ekspluateerimisele.

Eurooplased vihkavad traditsioonilist Euroopat, tegelikult siis ennast, sest nad on selle produktid; see on ju andnud neile hea, nauditava elu. Nad on veendunud, et on valgustatud, tolerantsed, õiglased ja paremad kui eurooplaste enamik, kes ei jaga neid arvamusi. Euroopa eliit vihkab oma kodu, seda Euroopat, kes neid on loonud ja mida nad kõigest väest soovivad hävitada. Nende vaadete esindajad tulevad suurelt osalt vasakpoolsete hulgast, kes varem sümpatiseerisid kommunismile. Seepärast ei mõisteta kommunismi hukka samas ulatuses kui natsionaalsotsialismi, kuigi nende sarnasus on suurem kui erinevus. Nad mõistavad hukka vana Euroopa, aga pole veel leidnud asendajat, peale mingite humanitaarsete ja multikultuursete impulsside segu. Päästjaks pole mitte pöördumine kaotatud usku, vaid teadvus Euroopa pärandusest, milleks on hellenism ja ristiusk, ja selle pärandi igavesti kehtivate printsiipide restaureerimine – usaldus mõistuse vastu, töömoraal, ettenägelikkus, eruditsiooni respekt ja esmajoones uhkus selle üle, mis Euroopa oli ja milliseks ta ehk jälle saab. Kas eurooplastel on piisavalt tahtmist? Loodetavasti jätkub meil siiski veel optimismi!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus