Kõigepealt olgu meenutatud, et Island tunnustas 22. augustil 1991 esimese riigina Eesti taasiseseisvust. 22. augustil 2006 avas Islandi peaminister Geir H. Haarde Tallinnas Islandi väljakul, Välisministeeriumi hoone seinal mälestustahvli, mis on pühendatud Eesti taasiseseisvumise tunnustamisele Islandi poolt.

Islandi ja Eesti vahel valitsevad tänagi sõbralikud suhted ja tehakse koostööd mitmes vallas; ollakse partnerid NATO-s. Island pole mitte ainult lääneturistide üks meelis-sihte, ka eestlastel meeldib sinna reisida. On teada vähemalt üks eestlanna, kes abiellus islandlasega.

Lisagem veel, et mõlemal riigil on rahaühikuks kroon. Islandi territoorium on Eestist üle kahe korra suurem (resp. ca 103.000 ja ca 45.000 km2), kuid rahvaarvult jäädakse Eestile enam kui 5-kordselt alla.

Meie lugeja Viiu Kanep läkitas hiljuti toimetusse Valur Gunnarssoni huvipakkuva artikli „A Tale of Two Countires“, mis ilmus väljaande „Reykjavik Grapevine“ juunikuu numbris. Kui kahtlasevõitu väärtusega illustratsioon välja jätta, leidsime, et kirjutist tasuks refereerida kokkuvõtliku tõlkena, mida on täiendatud mitmete faktide ja omapoolsete mõtetega.

Sissejuhatuses mainib autor, et aeg-ajalt on Eestit soovitatud ümber nimetada Estlandiks, aga sel juhul võiks teda kogemata ehk segi ajada ühe teise väikese riigi – Iceland’iga. Vikipeedia põhjal tuntakse Eestit 76 erineva nime all, lähinaabrid soomlased nimetavad Eestit Viroks ja lätlased Igaunjaks. (Huvitav, et just Islandis nimetataksegi meie riiki Estland’iks!) Kui siia veel lisada, et mõlema maa rahvale on iseloomulik kiindumus infotehnoloogiasse, soov võimalikult palju looduses viibida; valitseb üleüldine armastus poeesia vastu ja (kahjuks ka) alkoholikirg, võib Gunnarssoniga nõustudes kaht põhjarahvast üsna sarnaseks pidada. Erinev on aga näiteks see, et kui Eestisse suunduvad turistidehordid piirduvad peamiselt Tallinna vanalinna imetlemisega, naudivad nad Islandis eksootilist loodust. Autor täpsustab ka, et Euroopa põhjaosas elavad islandlased elavad läänes, eestlased aga idas.

Mõlema ajalugu seotud Taaniga

Island asustati 874. a. ja ta jäi iseseisvaks nelja sajandi vältel. Seejärel vallutas geisritemaa 1262. a. Norra kuningas, ent Taani kuningas okupeeris omakorda Norra. Nii et islandlased jäid elama Taani ülemvõimu alla.

Millal eestlased täpselt saabusid oma praegusele asualale, on jäänud saladuseks. Rooma ajaloolane Tacitus mainib neid juba 1. sajandil, ent on ka andmeid, et meie kauged esivanemad kinnitasid Läänemere kaldal kanda juba 11.000 aastat tagasi. Eestlased olid 13. saj. alguseks ühiskondlikult kihistunud, nad olid tegevad ja tublid mitmel alal, sh. ka merenduses. Skandinaavia saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja ka Islandilt. Eesti ala oli kuni 13. saj. alguseni (peaaegu sama kaua kui Islandki) võõrvõimust vaba.

1217. a. toimunud Madisepäeva lahingu järel langes Eesti järk-järgult võõrvallutajate kätte. 1219. a. vallutas meie maa Taani valitseja Valdemar II, sel ajal rajati ka Tallinn (Taani Linn). 1222. aastaks oli kogu Eesti mandriala läinud ristisõdijate (sakslaste ja taanlaste) kontrolli alla.

Keskajal kuulusid Taanile pikemat või lühemat aega suured valdused praegusel Põhja-Saksamaal, Põhja-Eestis, Saaremaa ning Ojamaa. 1397. a. sõlmiti Taani, Rootsi ja Norra vahel nn. Kalmari unioon, mille juhtivaks riigiks jäi Taani. Siis muutusid Taani riigi osaks ka Norra valdused Atlandi Ookeanil – Shetland, Orkney ja Fääri saared, Island ning Gröönimaa. Eesti ei kuulunud kunagi Kalmari uniooni. Taani kuningas leidis nimelt, et eestlased olid selleks liiga tülikad ja mässumeelsed. Aga ka isepäiste islandlaste ohjeldamisega oli kuningal palju tegemist. Ja siiski kuulus Island kolooniana Taanile kuni 1523. aastani, mil unioonist lahkusid rootslased (ühes soomlastega). Taanile jäid alles Island, Gröönimaa ja Fääri saared ning 1866.a. võtsid sakslased neilt üle ka Slesvig (Schleswig)-Holsteini. Ajal, mis islandlased nautisid suhtelist vabadust Taani kuningriigi koosseisus, käis Eesti käest-kätte, kuni venelased võtsid ta üle 1710. a. tervelt 200-ks aastaks.

Erinevusi

Ehkki Eesti ja Island olid mõlemad Euroopa ühed vaesemad maad kuni 18. saj. lõpuni, õnnestus neil säilitada oma keel ja kultuur hoolimata 700-aastasest võõrvõimude kohalolekust. Vahe oli vast selles, et kui eestlasi mõjutasid mitmed võõrad kultuurid (saksa, vene, poola, taani), tuli Islandil seista üksnes taanlaste domineerimise vastu.

Kuid erinevused on ka kahe maa geograafilises asendis ja looduslikes ressurssides. Island on merega piiratud saareriik. Kui Inglismaa ja Põhja-Aafrika piraatide harvad kallaletungid ja mõne üksiku kaubalaeva saabumised välja arvata, polnud meremeestel sinna eriti asja. Gunnarssoni hinnagul oli Islandil pigem tegemist selliste „sisevaenlastega“ nagu kliima, vulkaanipursked ja viljatu maa.

Eestil seevastu oli ja on soodne geograafiline asend, suured metsavarud, palju haritavat põllumaad jne., mis muudab ta vastuvõtlikuks ja atraktiivseks võõrvallutajatele. Meil ei pruugi siinkohal selle poliitilisi ja majanduslikke tagajärgi hakata loetlema.

Venelased tulevad …. või britid

Nii Eesti kui Island said iseseisvaks I maailmasõja tulemusena. Aga selle saavutamise teed, tingimused ja püsimine on osutunud väga erinevaks. Kui Eesti Vabariigil tuli kohe astuda Vabadussõtta Nõukogude Venemaa vastu, polnud Islandi vabanemine seotud ohvrite ega verevalamisega.

Mõlemad riigid langesid okupantide võimu alla ka II maailmasõja eel ja ajal. Kui Eestisse rajati Vene baasid 1939. a sügisel, lubasid venelased mitte sekkuda meie riigi siseasjadesse. Teame hästi, mis tegelikult juhtus ja kuidas need traagilised sündmused mõjutavad meid siiani.

Mais 1940 rajasid britid oma baasid Islandile, lubades samuti mittesekkumist, kuid britid pidasid ka oma sõna.

Mõlemal maal vahetusid okupandid 1941. a. – Eestisse saabusid sakslased, Islandile USA väed, kes jätsid kohalikele võimudele õiguse toimida oma äranägemise kohaselt. Eestil sellist luksust polnud.

Ja 1944. a., sõja lõppedes läheb kahe riigi ajalugu täielikult lahku – Island jäi iseseisvaks riigiks USA protektsiooni all, Eesti aga aastakümneteks punaokupatsiooni raudsesse haardesse.

Ometi tuleb nentida rõõmustavat tõsiasja, et täna on nii Eesti kui Island vabad, iseseisvad väikesed riigid. Nagu siin maal öeldakse: „So far, so good…“

Märkmed: