Eesti Elu
Kommentaar: Johan Kõpp ja Jüri Uluots – õpetaja ja õpilane
Arvamus 24 Apr 2009 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Prof. Peeter Järvelaid

Õpetajatest ja õpilastest

On vana tõde, et maailmas juhtub midagi suurt siis, kui õigel ajal satuvad kokku hea õpetaja ja hea õpilane. Johan Kõpu ja Jüri Uluotsa kokkusaamise kohaks oli Pärnu Poeglaste Gümnaasium.

Tartu Ülikooli (TÜ) lõpetamise järel võitles J. Kõpp oma õiguse eest saada eestlasest teoloogina kirikuõpetajaks. 1906. a sooritas ta Riias kirikuõpetaja eksami. Ehkki ülikoolis õppides tal probleeme polnud, hakkasid need tekkima kirikuõpetaja prooviaasta ajal. Siiski õnnestus tal takistused ületada ja Palamusel alustatud prooviaasta edukalt lõpetada Pärnus. Nii algas septembris 1907 Johan Kõpu Pärnu periood, mis kestis küll veidi alla 2 aasta, kuid oli väga oluline tema kujunemisel.

Kõpp õppis prooviaasta ajal õpetajatöö praktilist poolt Ferdinand Hasselblatti käe all, olles samal ajal kooliõpetajaks nii Pärnu Poeglaste kui Tütarlaste ja Progümnaasiumis, tehes entusiastlikult ka pedagoogi tööd.

Johan Kõpu kui õpetaja mõju on hästi jälgitav ühe tema õpilase, Jüri Uluotsa saatuse põhjal, kuid Pärnus õppisid samal ajal tema käe all ka näiteks tulevane Eesti Teaduste Akadeemia liige ajalooprofessor Hendrik Sepp, vandeadvokaat Hugo Kuusner, kes 23. veebruaril 1918 luges Pärnus rahvale ette Eesti Iseseisvuse Manifesti, mitmed kirjanikud ja poliitikud, kes mõjutasid 20. sajandil Eesti saatust.

Usuõpetuse ja eesti keele õpetaja Pärnus

Eesti keele omandamine oli eesti haritlaskonnale 20. saj. algul suureks väljakutseks. Nii näiteks kurtis Jüri Uluotsa kolleeg TÜ-s Nikolai Maim (1884-1976) veel 1958. a., et tema „eesti keel on mitte koolitatud, vaid tänava keel, nagu ma Tartu linnas seda omada sain“. J. Kõpu eesti keel oli väga kaasaegne ja kultiveeritud tänu tema tegutsemisele Postimehe juures alates 1897. aastast. Eesti keele õpetajana oli ta Pärnu Gümnaasiumi jaoks tõeline leid. Ka oli tal juba noore mehena kõrge autoriteet õpilaste silmis ja ta leidis nende jaoks aega väljaspool kooligi.

Kõpp võitles ka selle eest, et eestlastest gümnasistidel oleks võimalus emakeelt tasuta õppida. Ajal, mil vene ja saksa keele õppimine kuulus ametlikult riiklikusse õppekavasse, oli eesti keelel vabaaine staatus ja selle õppimise eest pidid soovijad ise tasuma. Kui usuõpetuse tunnid toimusid nn tavalise tunniplaani raames, siis eesti keele õpetamine toimus enne põhitundide algust.

Eesti keele tundides loeti „Kalevipoega“, aga ka uuemat kirjandust ja luulet. Kõpp oli uhke oma pedagoogilise edu üle, sest õpilased, kellel venekeelsete kirjatöödega oli küllalt tegemist, osutasid suurt huvi eestikeelsetele kirjatööde vastu. Ta julgustas oma õpilasi ka ajalehtedele kaastööd tegema.

Nii saigi J. Uluotsast hiljem ajalehe Kaja toimetaja, samuti lõi ta aktiivselt kaasa ajakirja Õigus ja ülikooli toimetiste õigusteaduse seeria väljaandmisel. Poliitiliselt väga keerukal ajal tuli J. Uluotsal lühikest aega olla isegi Postimehe peatoimetaja, kui võimud võtsid lehe Tõnissoni käest 1935. a. üle.

Johan Kõpp oli oma õpilastele nõuandjaks ka tulevase elukutse ja ülikooli valikul.
Kõpp lahkus 1908. a. lõpus Pärnust Laiusele, kuhu ta määrati kirikuõpetajaks.

Asutavas Kogus

Eesti Vabariigi sünni ajal astus Johan Kõpp ka poliitikasse ja siin ristusid ta teed endiste õpilastega Pärnu Gümnaasiumist. Kui J. Kõpp sai Kristliku Rahvaerakonna esinumbrina Asutava Kogu (AK) liikmeks, siis tema õpilane Jüri Uluots sai mandaadi Eesti Maarahva Liidu kandidaadina.

Nende muljed AK-st olid vastuolulised. Kindlasti oli õpetajal uhke tunne, et paljude oluliste dokumentide autoriks, mis kogu algpäevadel arutelule tulid, oli Jüri Uluots. Nii Kõpp kui Uluots kuulusid fraktsioonidesse, mis moodustasid 101-liikmelises AK-s vähemuse (Eesti Maarahva Liidul oli 8 ja Kristlikul Rahvaerakonnal 5 liiget), mistõttu oli kõrge enesehinnanguga meestel raske taluda oma erakondade hääle nõrkust teiste fraktsioonide saadikute vastu.

Ilmselt just seetõttu lahkus J. Kõpp AK-st, andes oma koha erakonnakaaslasele A. Kapile. Uluots jäi küll kuni AK tegevuse lõpuni selle aktiivseks liikmeks, kuid mitmete seadusprojektide autorina tunnetas valuliselt, kuidas nii mõnigi Põhiseaduse struktuuri põhimõtteline lahendus lõhuti poliitiliste mängude või erakondlike kompromisside kaudu.

Kui AK kurb kogemus muutis Johan Kõpu pikaks ajaks tõrksaks poliitikas osalemise suhtes, siis Jüri Uluots püüdis jätkata, ehkki ka tema taandus aastateks Tallinna tipp-poliitikast märksa rahulikumasse Tartusse.

Tartus ja ülikoolis

Johan Kõpp hakkas TÜ teoloogiateaduskonnas õpetama juba 1916, kui tema õpilane Jüri Uluots valmistus veel õppejõu kutseks õigusteaduskonnas Petrogradis. 1919. a. seisis eesti haritlaste ees uus väljakutse – komplekteerida õppejõududega eestikeelne TÜ. See polnud lihtne ülesanne, sest samas vajasid eesti haritlasi ka kõik riigi valitsusringkonnad.

J. Kõpp asus TÜ-s komplekteerima teoloogiateaduskonda. Õigusteaduskonna esimeseks dekaaniks kutsuti Johan Kõpu ja Jüri Uluotsa kolleeg AK-st Nikolai Maim. Seega tulid esimesed kolm eestlasest TÜ õigusteaduskonna õppejõudu AK-st. Neil kõigil oli oma roll Eesti (eestikeelse) õigusteaduse kujunemisel enne II maailmasõda.

Kõpp ja Uluots juhtisid vastavalt usu- ja õigusteaduskonda, misjärel sai Kõpust pikaks ajaks TÜ juht. 1923-1928 oli ta prorektor ja 1928-1937 rektor. J. Kõpu teisel ametiajal oli üliõpilasasjade prorektoriks tema endine õpilane Eesti õiguse ajaloo professor J. Uluots.

Kõppu ja Uluotsa ühendas teaduslik huvi Eesti ajaloo uurimise vastu; nende üheks prioriteediks oli ka teadustöö edendamine TÜ-s.

Kui TÜ tähistas 1932. a. oma asutamise 300. aastapäeva, tuli Ungarist rahvusvaheline tunnustus nii Kõpule kui tema õpilasele Uluotsale. Mõlemad valiti Szegedi Ülikooli audoktoriteks.

Kirikus ja seltsides

J. Kõpp on oma mälestustes kinnitanud, et pärast 1905. aastat olid koolipoisid usuküsimustes sageli väga radikaalsed. Kuid tollaste Pärnu õpilaste seas leidus palju ka neid, kes tahtsid rohkem teada kiriku ajaloost, olles kodust kaasa saanud positiivse suhtumise usuküsimusse. Nende hulgas mainib Kõpp esmajoones Jüri Uluotsa. Selgi pinnal jätkus Kõpu ja Uluotsa tihe koostöö. J. Kõpp, kes oli alates 1916. aastast tegeliku usuteaduse õppejõud TÜ-s, oli ka ülikooli koguduse õpetaja. See kogudus sai Uluotsa kodukoguduseks, kus ta ka aktiivselt kaasa töötas.

Mõlemad mehed olid ka Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi aktiivsed liikmed.


Eesti Vabariigi tipp-poliitikas aastatel 1939-1940

J. Kõpp ja J. Uluots jäid TÜ patriootideks. Nende eemalviibimine tööst ülikoolis langes juba iseseisva Eesti riigi viimasesse perioodi, kui mõlemad olid tõusnud kõrgetele ametikohtadele. J. Kõpp sai EELK piiskopiks ja sai selle kaudu Eesti Vabariigi Riiginõukogu liikmeks. J. Uluotsast sai Eesti Vabariigi 1937. a. Põhiseaduse väljatöötamisel üks võtmeisikuid – 1938. a. kokku tulnud Riigivolikogu esimees ja seejärel Eesti Vabariigi peaminister.

Okupatsiooniperiood 1940–1944

Okupatsiooniaastate repressioonidest õnnestus nii J. Kõpul kui J. Uluotsal pääseda. Nende head ja ustavad sõbrad hoiatasid ohtude eest ja aitasid küüditamise ajal varjuda. J. Kõpul kui endisel Pärnu Gümnaasiumi õpetajal, EÜS-i liikmel ja ülikooli õppejõul leidus endistest õpilastest sõpru kõikjal. Eesti Vabariigi ajal oli J. Kõpul võimalus jälgida oma EÜS-i akadeemilise poja Otto Strandmanni ja J. Uluotsa poliitilist karjääri. Tema õpilased olid näiteks ka peaminister Johannes Vares-Barbarus, haridusminister Johannes Semper, siseminister Maksim Unt jt.

Kui II maailmasõja tulemus hakkas selguma ja oli näha, et liitlased alistavad Saksamaa, siis tekkis küsimus, kuidas peaksid Eesti poliitikud ja rahvas toimima, säilitamaks Eesti riiklikku järjepidevust ja vältimaks võimalikku N. Liidu vägede tungimist Eestisse.

Eesti tuleviku jaoks tuli leida optimaalseid võimalusi. Rahva suhtumine Eesti Omavalitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsiooni oli esialgu kõhklev. Mobilisatsiooni õnnestumise huvides oli otsustav, millise seisukoha võtab selles küsimuses rahvuslik vastupanuliikumine ning Eesti Vabariigi peaminister, põhiseaduse kohaselt presidendi kohuseid täitnud Jüri Uluots.

1944. a. veebruari alul kutsus Uluots kokku koosoleku, millest võtsid osa vastupanuliikumiste gruppide ja poliitiliste erakondade esindajad. Kuigi J. Kõpp ei pidanud õigeks kiriku sekkumist poliitikasse, osales ka tema kui Riiginõukogu liige sellel koosolekul. Kutsuda eesti mehi relvade alla võõras mundris oli väga riskantne. Mitmed nooremad poliitikud suhtusid sakslastesse ja nende toetamisse umbusuga. Kuid lõplik otsus oli üsnagi üksmeelne – rahvuslike organisatsioonide ja erakondade poolt pöördumist rahva poole seoses mobilisatsiooniga ei tehta. Küll aga toetatakse Jüri Uluotsa avalikku esinemist mobilisatsiooni üleskutsega.

Vastupanuliikumiste gruppide ning poliitiliste erakondade esindajate poolt vastu võetud otsuse põhjal pöördus J. Uluots 7. veebruaril 1944 raadiokõnes rahva poole üleskutsega minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada punavägede uut sissetungi Eestisse. Sellega kuulutas peaminister koos Saksa relvajõududega võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks, kus eesti sõjamehed, kaitstes oma kodumaa piire Nõukogude agressiooni eest, täitsid oma kodanikukohust. Järgnes Otto Tiefi valitsuse ametisse määramine 18. septembril 1944.

Rasket otsust põgendeda kodumaalt püüti jätta võimalikult viimasele hetkele. Eesti Kalurite Keskuse juhatuse liikmed kutsusid piiskop Kõpu oma laevale, millega jõuti 23. septembril 1944 Rootsi Sundhami paadisadamasse, kuhu päev varem oli jõudnud mootorjaht „Atlantic“, mille pardal oli 49 paadipõgenikku, sh ka J. Uluots, tema pere ja lähedased kaastöötajad. Eesti Vabariigi peaminister, kes täitis ka presidendi ülesandeid, sõitis Stockholmi edasi ning toimetati seal kohe haiglasse.

J. Uluotsa haigus sundis mõtlema Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse tööshoidmisele, kuigi Rootsi võimud ei tahtnud hirmust N. Liidu ees seda kuidagi lubada. Kuna üha halveneva tervisega Uluots polnud kindel, kas Otto Tiefil õnnestub Rootsi jõuda, tekkis vajadus leida Uluotsale järglane. J. Uluots ja tema kaaslased (O. Tiefi valitsus) teadsid, et võideldes Eesti riigi õigusliku järjepidevuse eest, võivad nad ise ja nende lähedased pereliikmed sattuda suurde ohtu. Kahjuks jätkusid Rootsiski kodust kaasa võetud poliitilised intriigid. Seetõttu on mõistetav, miks Uluots soovis oma järglaseks inimest, keda ta jäägitult usaldas ja tundis. Selleks olnuks sobivaim J. Kõpp, kuid viimane keeldus, mis oli Uluotsale suureks pettumuseks.

Kuigi J. Kõpp loobus võimalusest saada eksiilvalitsuse peaministriks presidendi ülesannetes, säilitas ta oma õpilasega kuni viimase elu lõpuni soojad suhted. J. Kõpp olevat olnud üks viimastest (kui mitte viimane), kes J. Uluotsa enne surma haiglas külastas. Jüri Uluots suri 9. jaanuaril 1945.

Õpetaja surm

Kuigi J. Kõpp oli oma õpilasest J. Uluotsast 16 aastat vanem, oli talle elupäevi antud õpilasest veerandsada aastat enam. Johan Kõpp oli eksiilis EELK piiskop, täites aastatel 1957-1964 ka peapiiskopi ülesandeid. Samas jäi ta jätkuvalt usinaks kirjameheks. Kõpp avaldas sel ajal ligi 1000-l leheküljel oma memuaarid, kahjuks jõudis ta nendes ajaliselt vaid Eesti Vabariigi algperioodi kirjeldamiseni. Kriitikud on J. Kõpu ilmunud mälestusraamatuid hinnanud kõrgelt. Inimesena, kes püüdis ümbritsevaid mõista ja samas jääda objektiivseks ka nende suhtes, kelle vaateid ta ei jaganud, oleksid tema mälestusraamatud Eesti Vabariigist ja paljude eestlaste elust Rootsis pärast septembrit 1944 olnud ülihinnaliseks ajalooallikaks väga keerukast perioodist. Taolisest objektiivse kroonikupilguga kirjutatud ülevaatest tunneme me siiani suurt puudust.

J. Kõpp suri 21. oktoobril 1970 oma kodus Stockholmis Hägersteni linnaosa korteris. Tema ärasaatmine toimus samast Jakobi kirikust, kus 1945. a. oli viimsele teele saadetud tema õpilane Jüri Uluots. Johan Kõpp sängitati Stockholmi Metsakalmistule nagu tema õpilane Jüri Uluotski.

2008. a. maeti J.Uluots, Eesti Vabariigi endine peaminister koos oma naise ja pojaga ümber Eestisse.

•••

Kuidas on nende suurmeeste elud mõjutanud Eesti tänast päeva? Kahjuks kontsentreeruvad meie hariduspoliitikud sageli liialdatult koolide remondile, jättes tagaplaanile andekate ja suure intellektuaalse potentsiaaliga õpetajate leidmise. Ülaltoodu on näide sellest, kui suur võib olla ühe andeka õpetaja roll nii ühele õpilasele, koolile kui ka linnale ja kogu riigile. Andekate, oma õpilastesse uskuvate ja neid innustavate õpetajate energia ei lähe kunagi kaduma. Noorem põlvkond võtab selle väärtusliku pagasi ellu kaasa. Õpetaja „plaaniväline“ töö võib kanda lausa kuldseid vilju.

Johan Kõpu tegevus Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi õpetajana on sellele väitele väga ilusaks tõestuseks. Keskendudes siin vaid ühele tema õpilasele –Jüri Uluotsale – tegime kindlasti liiga teistele Johan Kõpu õpilastele, kelle varal oleksime saanud ehk sama hästi kirjeldada õpetaja mõju tema õpilastele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus